ÄRA KÜSI, KUI SA EI OLE KINDEL, ET TAHAD VASTUST TEADA

2 kommentaari

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

Alustaks sellest kes tõmbas: sgjelle ja Kaamos rules!!
Olgu, ise te tahtsite 😉

1. 10 aastat tagasi oli Tallinn. Olin ennast siis juba sügavale elumutta munserdanud. Välja pääsemise aeg oli siis veel kaugel. Ainus mida ma tegin siis oli töö. Hommikul kella 6 õhtu kella 19-20 ni. Sellest ajast on meeles vaid töö ja see, et käisin ringi nagu pime kana. Esimene Castaneda raamat oli veel kaugel…. Seega töö ja väga suur hulk raamatuid sellest ajast meeles.

2.Viis asja mida teha: PUHKUSELE vaja jääda, http://www.rok.ee vaja läbi lugeda korralikult, kuiviktüranniga vaja tegeleda, puhata on vaja ja kõige tähtsam, ennast vaja varitseda, seda ei tohi unustada.

3. ei tavatse näkitseda. Kuid jah, peolaualt tavaliselt kaovad viinamarjad minu suhu:)

4.Kusjuures, ma ei taha miljonit. Ma ei taha midagi liigset omale ahnitseda, et ma peaks selle eest vastutama. Seega, ma ei võtaks sellist raha ja vastutust vastu.

5. Tallinn – Muuga – Tallinn – Seal kus lõppeb asfalt .. natuke maad edasi, siis metsavahele ja veel veidike.. peale ilvese pesa natuke paremale…

Delegeeriks siis ka ülesseanded: Aarne, valgeseelik, lassie , Sten

Rohkem hetkel ei leidnud …
Ma mõtisklen ja uurin veel…

INIMESED ON VAHEL ILUSAD JA HEAD

2 kommentaari

Mõtlesin välja teema: MINA EI MILLESTKI. Seega kõik järgnev pole pärit mitte minu mõtetest vaid seda on kirjutanud teised inimesed. Need kõik on katked, mis on mulle silma jäänud. Ainus mis mind sellega seob on pealkiri. Mõni neist saab hea ja mõni neist kole. Seega ise kirjutasite – ise lugege. Hapukurgi hooaeg – tedagi 

Ei teagi, millest see tuleb, aga alati, kui läheneb jaanipäev, tuled Sina mulle väga meelde. Tulid eile, kui ma maasikavälul metsmaasikaid noppisin ja sipelgaid vaatasin – umbes samamoodi nagu 17 aastat tagasi. Ja tulid täna, kui ma kasevihta tegemas käisin ja needsin saatust, et sind enam pole. Jah, nii palju aastaid on möödas, aga alles nüüd saan ma aru, et sind enam päriselt enam kunagi ei ole. Kuigi, sa elad edasi, minu südames ja teiste südametes, kelle jaoks sa kallis olid.

Ma olen alati olnud arvamisel, et kaks reisi Eestisse on sama, mis üks korralik reis lõunamere saartele. St. sama kulukas, sama väsitav ja sama huvitav. Nüüd kui suurem väsimus möödas, natuke reisimuljeid kah. Kuigi ma endale eriti ei tahtnud tunnistada, olin ikka reisipabinas küll. Kolmepäevase reisi kohta oli muljeid rohkem kui teine kord paari nädalasel. Pealegi kui kohapeal olime vaevalt kaks ööpäeva.

Mina ise keeran oma eluraamatus ette uue puhta lehe ning esimese asjana, esimese sõnana panen sinna kirja Sinu nime..suurte rasvaste tähtedega.. Iga hetke Sinuga üheskoos, need panen ma sõnadesse ning kirjutan need üles sellesamuse lehe peale.. See on Sinu lehekülg! Käsi Sinu käes, Sinuga käsikäes.. Loodan, et see õnn.. Loodan, et see jääb kestma..

Miks on nii, et kui inimesed kuulevad mingit väga head või väga halba uudist, siis on tükk aega veel tunne, et see ei saa ju nii tegelikult olla – ilmselt on kuskil tehtud mingi eksitus. Hea uudise puhul tahaks sõnumitoojat “süüdistada” rumalas naljas, halva uudise puhul lihtsalt loodad salamisi, et äkki on ikka kuskil tehtud mingi väga valus viga.

Päris ammu, kui laevadel veel aurukatlad olid, sõitis Jaan merd, küttis katelt. Kala- või kaubalaeval, seda ma enam ei mäleta. Aga eksootilistel maadel käis ta ära küll. Minagi sain kunagi kingituseks suure merekarbi, on praegugi veel ema juures alles.
Kui laevaelu otsa sai, hakkas Jaan kraanajuhiks. Majaehituseks vajalikud plokid tõstis ka oma kraanaga paika.

Mul olid tuttuued kepid, kuu aega tagasi ostetud. Täiesti algaja, nagu ma olin, ei teadnud isegi, kustpidi kepp kätte võtta. 🙂 Leidus abivalmis inimesi, kes: tegid kepid parajaks, pingutasid käerihma õigeks, näitasid põhivõtet (ma arvasin, et see on nagu suusatamine,

ILUS OLED EESTIMAA

3 kommentaari

Eestimaa ilu – kes seda jõuaks ära kiita.
Nagu ikka ringi rännates, kohtan ma tavapäraselt ikka ka loomi.
See rännak tõi kaasa rebase ja kiivitajaga kohtumise.
Sellised hetked ajatud, neid pildistada on peaaegu võimatu ja neid pikemalt vaadelda, selleks peaks neid varitsema.

( miksike.ee)

Õnneks auto kiirus polnud suur, seega sain natuke jälgida…
Rebane istus tee ääres rohus ja kiivitaja kõndis teel. Kiivitaja oli uhke sammuga, nautides õhtusid päiksekiiri. Rebane oli selline “poisikeseohtu” ja jälgis … ma usun, et kui auto poleks nendeni jõudnud, siis kiivitaja poleks lendu tõusnud ja rebane oleks oma “saagi” vast kätte saanud.
Samas, see pilk, mille heitis rebane äralendavale kiivitajale oli selline südantlõhestav ja ahastava pilguga kaugusse saatev.

Ühel õhtul nägin ma koju sõites ka öökulli. Esimese hooga mõtlesin, et keegi on posti otsa kuju pannud, kuid lähemale liikudes keeras öökull pead. Mitte sedasi sünkroonis autoga vaid hoopis teise suunda. Püüdsin netist välja otsida, milline see oli öökullilistest, kuid ei suutnud leida. Seega seekord jääb ta lihtsalt öökulliks.