Eestimaa ilu – kes seda jõuaks ära kiita.
Nagu ikka ringi rännates, kohtan ma tavapäraselt ikka ka loomi.
See rännak tõi kaasa rebase ja kiivitajaga kohtumise.
Sellised hetked ajatud, neid pildistada on peaaegu võimatu ja neid pikemalt vaadelda, selleks peaks neid varitsema.

( miksike.ee)

Õnneks auto kiirus polnud suur, seega sain natuke jälgida…
Rebane istus tee ääres rohus ja kiivitaja kõndis teel. Kiivitaja oli uhke sammuga, nautides õhtusid päiksekiiri. Rebane oli selline “poisikeseohtu” ja jälgis … ma usun, et kui auto poleks nendeni jõudnud, siis kiivitaja poleks lendu tõusnud ja rebane oleks oma “saagi” vast kätte saanud.
Samas, see pilk, mille heitis rebane äralendavale kiivitajale oli selline südantlõhestav ja ahastava pilguga kaugusse saatev.

Ühel õhtul nägin ma koju sõites ka öökulli. Esimese hooga mõtlesin, et keegi on posti otsa kuju pannud, kuid lähemale liikudes keeras öökull pead. Mitte sedasi sünkroonis autoga vaid hoopis teise suunda. Püüdsin netist välja otsida, milline see oli öökullilistest, kuid ei suutnud leida. Seega seekord jääb ta lihtsalt öökulliks.

Advertisements