Mõtlesin välja teema: MINA EI MILLESTKI. Seega kõik järgnev pole pärit mitte minu mõtetest vaid seda on kirjutanud teised inimesed. Need kõik on katked, mis on mulle silma jäänud. Ainus mis mind sellega seob on pealkiri. Mõni neist saab hea ja mõni neist kole. Seega ise kirjutasite – ise lugege. Hapukurgi hooaeg – tedagi 

Ei teagi, millest see tuleb, aga alati, kui läheneb jaanipäev, tuled Sina mulle väga meelde. Tulid eile, kui ma maasikavälul metsmaasikaid noppisin ja sipelgaid vaatasin – umbes samamoodi nagu 17 aastat tagasi. Ja tulid täna, kui ma kasevihta tegemas käisin ja needsin saatust, et sind enam pole. Jah, nii palju aastaid on möödas, aga alles nüüd saan ma aru, et sind enam päriselt enam kunagi ei ole. Kuigi, sa elad edasi, minu südames ja teiste südametes, kelle jaoks sa kallis olid.

Ma olen alati olnud arvamisel, et kaks reisi Eestisse on sama, mis üks korralik reis lõunamere saartele. St. sama kulukas, sama väsitav ja sama huvitav. Nüüd kui suurem väsimus möödas, natuke reisimuljeid kah. Kuigi ma endale eriti ei tahtnud tunnistada, olin ikka reisipabinas küll. Kolmepäevase reisi kohta oli muljeid rohkem kui teine kord paari nädalasel. Pealegi kui kohapeal olime vaevalt kaks ööpäeva.

Mina ise keeran oma eluraamatus ette uue puhta lehe ning esimese asjana, esimese sõnana panen sinna kirja Sinu nime..suurte rasvaste tähtedega.. Iga hetke Sinuga üheskoos, need panen ma sõnadesse ning kirjutan need üles sellesamuse lehe peale.. See on Sinu lehekülg! Käsi Sinu käes, Sinuga käsikäes.. Loodan, et see õnn.. Loodan, et see jääb kestma..

Miks on nii, et kui inimesed kuulevad mingit väga head või väga halba uudist, siis on tükk aega veel tunne, et see ei saa ju nii tegelikult olla – ilmselt on kuskil tehtud mingi eksitus. Hea uudise puhul tahaks sõnumitoojat “süüdistada” rumalas naljas, halva uudise puhul lihtsalt loodad salamisi, et äkki on ikka kuskil tehtud mingi väga valus viga.

Päris ammu, kui laevadel veel aurukatlad olid, sõitis Jaan merd, küttis katelt. Kala- või kaubalaeval, seda ma enam ei mäleta. Aga eksootilistel maadel käis ta ära küll. Minagi sain kunagi kingituseks suure merekarbi, on praegugi veel ema juures alles.
Kui laevaelu otsa sai, hakkas Jaan kraanajuhiks. Majaehituseks vajalikud plokid tõstis ka oma kraanaga paika.

Mul olid tuttuued kepid, kuu aega tagasi ostetud. Täiesti algaja, nagu ma olin, ei teadnud isegi, kustpidi kepp kätte võtta. 🙂 Leidus abivalmis inimesi, kes: tegid kepid parajaks, pingutasid käerihma õigeks, näitasid põhivõtet (ma arvasin, et see on nagu suusatamine,