Juba mitmendat päeva naudin seda, et ma ei pea monitori ekraani vaatama. Muidu ikka pooled päevad juba töö pärast kulusid selle neetud ekraani passimisele.
Olen paljude ammuste sõpradega kokku saanud, milleks muidu eriti aega pole olnud. Nemad ei pea ka oma töö pärast monitori passima, seega hoiavad nad sellest eemale.
Arutlenud oleme me samuti paljude asjade üle. Paljuski ka selle üle, kuidas tänavuse aasta lõpetajad oma tulevikku näevad. (ühel juhul oli tegemist pedagoogiga)
Rääkisime veel sellest meemist, mis ringi liigub ja nemad pidasid seda huvitavaks. Kuidas saab inimese kohta teada asju, mida niisama muidu ei saaks.
Rääkisime kuidas inimesed kõike mis üldse nende kohta ei käi, enesekohta käivaks peavad. Siis tekib tunne nagu EMT reklaami tädil, kui ta einet küsib, ( minu arvates üks jaburamaid reklaame, mis eestlased üldse tootnud) mõeldes, mida kuradit ta räägib.
Arutlesime selle üle, et miks inimesed tahavad mõelda asjadest, justkui need oleks nende kohta käiv. Pedagoog arvas nii, et puudulik tähelepanu vajadus on selle põhjuseks. Peetakse ennast nii tähtsaks, et kõik mida keegi üldiselt arvab, peetakse selleks, justkui oleks nendest räägitud.
Jõudsime ühise arvamuseni, et paljud inimesed on selles probleemis, enesetähtsuse vajaduse probleemis.
Ühe hea nõuande nad mulle jagasid, et ei tekiks kellegil jälle enda saba kergitamise vajadust.
Edaspidi saab see iga üldiselt kirjutatud teksti all olema.

*konkreetne tekst pole blog.tr.ee blogijatest kirjutatud, see on üldine ja ei ole isikustatud.