Minu esimene tööpäev peale puhkust sai kentsaka alguse.
Läksin koju naisterahvale, kellel vanust 45 aastat. Eest leidsin ta üleni pisarais ja täiesti endast väljas. Paratamatusena tuli kaasa ka kogu lugu juhtumist, mis teda nutma ajas. Ette ruttavalt võiks öelda, et ka mina ei tea lahendust sellele olukorrale.
Lugu ise järgmine.
Poeg kes oli 19 aastane, pidi minema 30.06.2008 ajateenistusse. Poeg aga keeldus minemast ja ema seletamine ning veenmised ei muutnud seda. Põhjenduseks tõi poeg selle, et keegi Dude postimehe kommentaariruumis rääkis sellest, et ei pea minema. Ema, kes oma last üksinda on kasvatanud on muidugi alati leebe ja lapsele, kui see ainus – kõike lubav. Poeg oli väitnud, et midagi ei juhtu ja talle ei tehta mitte minemise eest mitte midagi. Eesti riik on äpu ja tema ei pea seadustele alluma.
Täna hommikul, kella 7 ajal oli aga politsei uksetaga, kes pani poja käed raudu ja viis minema. Põhjuseks – ajateenistusse mitte ilmumine. Nüüd on emal silmad pihus. Ta ei tea mida teha või tegemata jätta.


Poeg oli veel appeleerinud politseile, et mingi Dude seletas ja püüdis tema jagatud informatsiooni politseile edastada, kuid tulemust see ei andnud.

Ühe noore inimese elu on rikutud. Ema süda valutab ja ema ei oska midagi edasi teha.
Mina istun ja mõtlen, et sellised kommentaatorid netiruumis tuleks vastutusele võtta, kui teiste inimeste elurikkujad. Igasugused õigustused, et lollidega pole midagi teha, ei muuda seda
situatsiooni.
Seega, igati tsensuuri poolt, kui sellised asjad peaksid korduma. Kole on näha inimesi, kes usuvad pimesi seda, mida keegi kuskil räägib ja käitub selle järgi.

Advertisements