Tänases Suvises Reporteris oli juttu kutsast, keda kaks korda alla aeti.
Vaatasin seda lõiku ja mul oli tunne, et siin maailmas ei peeta enam mitte millestki lugu. Kuidas saab autoroolis olev inimene otsa sõita NII suurele koerale nii, et ta ei võta hoogu maha? Minu ajudesse see ei mahu. See peab olema üdini küüniline, õel ja alatu.
Õnneks on maailmas palju hoolivaid ja arukaid inimesi, kes teavad mis maksab looma ravimine ning on selleks oma panuse andnud. Samas, kui on vähemalt teada kaks vaimse puudega autojuhti, kes lihtsalt loomale autoga löögi andsid. Loodan, et varem või hiljem jäävad nad oma lubadest ilma.
Tasakaalu seaduse põhimõttel aga on selge see, et karistuseta nad ei jää.

( pilt on illustratiivne)

Hetkel on teedel palju enesetapjaid linde, kes teevad kiireid tiivalööke just auto nina eest läbi. Iga kord tuleb pidurdada ja loota, et seekord läks linnul õnneks.
Täna koju sõites jalutas kurg teeääres ja isegi auto lähenedes, ei pööranud isegi pead. Tundus nagu tal oleks ükskõik sellest, mis teel toimub.
Veidi maad hiljem jalutas kiivitaja nagu peremees kunagi keset teed. Loomulikult sai kiirus maha võetud ja egas siis kiivitajal kah kiire olnud, tema tegi oma õhtust „jalutaja metsateel“ jalutuskäiku edasi.
Kord olen näinud, kuidas minust mööduv rekkajuht ajas alla rebase. See oli kole vaatepilt, sest see oli nii vahetu. Mina võtsin hoo maha, et rebane jõuaks üle tee, kui rekkajuht just kiirendas ( kiiruse juures 80km/h) ja ajas rebase alla.

Võib-olla olen ma liiga tundlik, kuid ma arvan, et heaperemehelikult loodusesse suhtudes ja teistest elusolenditest lugu pidades, on loodus ka meie jaoks olemas. „Kuidas küla kutsale, nii kutsa külale“

Advertisements