Sedakorda oli jälle see Ramloff, kes mind mõtisklema sundis. Teema inimeste nõrkus ja tugevus.
Ramloff tsiteeris Tommy Hellstenilt kes väitis, et nõrka inimest on kerge armastada ja tugevat ei ole.
Siinkohal tekib minul hoopis küsimus, et miks peaks armastama maske? Minu arusaama järgi on nõrkus ja tugevus maskid. Nõrkus pole muud, kui tahe ennast maailma suhtes haledalt positsioneerida, et saada mingeid eeliseid ja tugevus on mask, millega üritatakse näidata, kuidas maailm on nende ori. Olemas on ju veel ka palju muid maske, headuse mask ja alatuse mask….
Mina nagu siinkohal eelistaks inimese armastamist, mitte maski armastamist.

( pärit lehelt ekklesia.ee)

Ma usun, et anmik inimesi on kuulnud lauset “tuhat nägu sekundis”. See on minu arvates just selliste maskide kohta öeldud. Keegi ütleb mingi lause ja tema kuulaja hakkab otsima maski, millega see kõik vastu võtta. Inimese tegelikku nägu näeme mu ju vaid siis, kui ta magab. Muidu on meie aju see, mis sunnib meid kuidagi moodi rageerima. Siinkohal, et kõigil oleks selge, mina olen samasugune inimene nagu kõik teised. Täpselt sama moodi kisun mina omale ette maske.
Samas, elu ongi üks suur mäng. Meie oleme kui arlekiinid selles mängus.
Räägitakse ju ka sellest, kuidas toimuvad armumängud – see on ju samamoodi mäng. Mäng teise sugupoole püüdmiseks, tehes siis kas nõrga ( tavaline naiste puhul: ma olen nõrk naisterahavas) maski või siis tugeva maski ( ma olen tugev isane ja kõigist parem). See kokku ongi ELU ja MÄNG. Tegelikult mängime me iga päev, vedime endale ette maske ja näidates sellega maailmale seda, mida me tahame näidata, et saada vastu peegeldust teistelt inimestelt – just sellist nagu meile meeldib. Sõprust, armastust, lugupidamist – kõike me üritame saada maske ette vedades.

Advertisements