PUNASE HARNHANI VIIMANE HALEDUS

3 kommentaari

Oi, ma pole ammu nii mõnuga naerda saanud.
Luusisin seekord blog.station lehel ja sain sellise naerukrambi, et mul on kõht siiani haige…
Punase Harnhani viimane vaatus on oma viimases loos – Millest see tuleb kirjutanud:
“Erinevalt “oh, ma olen et.wordpress.com-s jälle nõnda palju langenud” ei ole praegune mitte siiras, kuid sellest hoolimata hale virin (jah, ma annan endale sellest aru, aga mis siin ikka salata, kui mõned asjad mind päriselt häirivad), vaid täpselt sama siiras uudishimu. Tahaks tõesti teada.”

Mina loen sellest välja, et ta tahab teada, miks kallid kaasblogijad teda sugugi ei loe? Kus on nende samaste kaaskodanike südametunnistus ja usk pühasse üritusse, et tema populaarsus on langenud ning keegi tema hinnatud isiku vastu huvi ei tunne….
Lisaks kõigele muule, kaasatakse mõnuga hulk enesehaletsust: ” Einoh, ma annan endale aru, et meeldivus ei pruugi olla vastastikune, aga ikkagi, kuidas siis nii?
Kuidas siis tõesti ei ole inimesed solidaarsed – tema ju on nii jube pühendunud ja solidaarne 🙂

On ikka vastikud inimesed – kohe kuidagi ei lepi sellega, et maailm tema moodi ei käi …

Tunnistan ausalt, et ma ei ole seda blogi kah kunagi lugenud. Isegi see, missuguse inimesega on tegu, mind eriti ei huvitanud.
No jah, mis sa minuga vana vastiku inimesega ikka ära teed…

TARKUST TAGA NÕUTAMAS …

3 kommentaari

“Kui Arno isaga koolimajja jõudis olid tunnid juba alanud …”

( see siis kevade filmis nähtud Arno, Tootsi ja teiste koolimaja)

( klassiruum )

Järgmise pildiga on seos ühel pereliikmel. Ta käis seal koolis… Nüüd on see vaid muuseumi staatuses.

Viimaks tuleb unistus koolist. Üks tahaks hirmsasti minna kooli juba, kuid vanus ei luba 😦
Seisab kooli akna ees ja tahtis sisse vaadata, kuid ei näinud …

Kohtume jälle siis Kukupai juures 🙂

UUS ELU KUTSUMUS :D

2 kommentaari

Nii, tänasest sain oma kutsumusele pihta 🙂
See on D-light BEER+COLA…

Ma ei tea, kuidas ma suurema ( ma ütleks, et enamiku oma elust) olen suutnud selle joogita läbi ajama? See on lausa ametlik MINU jook.
Mäletan lapsepõlve, siis kui eestis hakati müüma pepsi colat. Siis olid need minu esimesed õllejoomised, ikka kolmveerand klaasi colat ja veerand õlut …
No jah, nüüd nägin seda poes. Suhtusin natuke skeptiliselt, kuid otsustasin osta.
Igatahes see mida hetkel siia kõrvale kulistan on ja jääb minu ainsaks alkoholijoogiks nüüd kuni mu surmani. Üks tõeliselt mõnus jook…
Kuramus, vanu inimesi pannakse veel vanas eas õlut jooma:P

Sellest saab igatahes minu suurim pahe ja nauding 🙂
Seega enam ma ei joo vaid kord kahe aasta jooksul. Ma usun, et kord kuus ma ikka pudeli oma lemmikjooki ära joon 🙂

7 KUUGA "ELEVANDIKS"

4 kommentaari

Ma ei tea kas te mäletate, ühte pisikest tegelast .. kes oli nii nii pisike, et mahtus peopessa ära 😉
No jah, sellest saab kohe seitse kuud ja nüüd võib vaid erinevusi kirja panna.
Toon ühe üsna sarnase situatsiooni, siis on vahe tugevalt näha.

No jah, kaks pilti. Kaks erinevat suurust aga üks ja sama tegelane 🙂
Ma tunnen ammu, et ma pole kirjutanud just eriti palju oma kassist ja ka ilves on tähelepanuta jäänud. Kui uskuda jahimehi, siis ilves istub hetkel pesakaitses, sest tal on järelkasvu vaja kaitsta.
Igatahes, sellel kollasel “peletisel” pole vaja küll kellegi eest kaitset. Hoidke kõik oma piip ja prillid, kui tema lähedusse satute…. Kui süüa ei saa, siis NÕUTAKSE. Kui tema liiv on koristamata, siis tehakse pahast häält. Kui sa liha lõikad, on ju mõeldamatu, et sa talle ei anna – eksole onju 😀 Kui ei anna, siis võib sulle käpaga virutada ja kui siis saab riielda, siis on SUURT ülekohut tehtud. Siis minnakse kuhugi nurgataha põrnitsema ja puhisema.
Üldse, kui teda sülle ei lasta, siis tuleb kogu oma viha välja valada – näiteks treppi mööda elevandina joostes, kui sa tahad filmi vaadata ja tugevat müra teha ….

Igatahes – elu nagu muiste – ja selle kõige krooniks on isekus ja ärahellitamine 😀

STRESS?? KOGU AEG?? ENAMIKUL???

3 kommentaari

Füüsilised:
1. Unehäired
2. söögiisu muutus
3. väsimus ja energia kadumine
4. surve kurgus või rinnus
5. südame pekslemine
6. pearinglus
7. sugutungi kadumine
8. sagenenud urineerimine

Psühholoogilised:
1. Kurvameelsus/meeleheide
2. suurenenud ärrituvus
3. rahutus/äng
4. tunne, et kontroll kaob
5. madal enesehinnang
6. apaatia
7. suhtlusprobleemid
8. pidev süütunne
9. negatiivselt mõtlemine
10. enesetapumõtted

KES VASTUTAB?

2 kommentaari

Kodune hommik ja lehed.
Loomulikult ajab jälle kõik see mida meie riigiisad arvavad asjast mu kulmud imestusest rulli.
Ma muidugi olen natuke olnud uudistest eemal, kuid küsimus tekib, kas tõesti valitseb seal ikka täielik rumalus? Tänasest Postimehest selgub, et vist jah, eriti kui lugeda artikkelt sellest, kuidas Pihl on hädas oma haldusalas.
Kuid ikkagi võtame ja alandame üksikisiku tulumaksu 1% ??????
Juurde tuleks panna – ja mitte ühe vaid 2%. Meil on vaja päästeamtnike?? Meil on vaja politseid?
Seda ei ole vaja teiste riikide kodanikel või metsloomadel või kasvõi jääkarudel?
Kamoon, eriti selliste sõnumite juures, nagu seda saadab venemaa on kaitsevägi, päästeteenistus ja politsei eriti olulised meie jaoks. Oma riigi säilimiseks olulised.

Alles kirjutas Marju Lauristin artikli sellest, et rahva sõnum ei jõua riigiisadeni. Rahval pole võimu. Loomulikult pole võimu ja loomulikult pole ka tahtmist asjast aru saada. Rahvas ei mõtle iial riiklikult. Vastutusvõime ei ulatu oma ninaotsast kaugemale. Samas, ometi tahame oma riiki ja oma suveräänset riiki. Vastutama aga peaks keegi kuskil mujal selle eest? Näiteks jääkarud kuskil põhjamere jääpangal? Pole ka seni eestis inimest, kes suudaks selle vastutustunde inimeseni viia. Just iga konkreetse inimeseni. Mitte sellisel tahan saada moel vaid sellise suhtumisega, et sinu riik on ka sinu enda vastutus. Mina, sina, tema ja nemad – MEIE OLEMEGI SEE RIIK. Riik on igaühe nägu ja riik on just selline, nagu on suurem enamus tema osasid ehk inimesi riigis.
Mis mulje teile jääb hetkel meie riigist – SEE ON MULJE TEIST ENDIST.
Mingi jääkaru ei ole meie riigi nägu ja meie riiki kodanik. Jääkarul ei ole vastutust meie riigi püsima jäämise eest. Meil on – meil kõigil on – meie olemegi meie oma riik.

KAUNIS HETK – TEMPLINA MÄLLU IGAVESEKS

Lisa kommentaar

Hee, te ei kujuta ette .. seda tunnet on peaaegu võimatu kirjeldada….
Selline asi võib minu meelest juhtuda vaid korra elus – vaid kord on see selline tõelise emotsiooni allikas, vaid korra on sellel tundel selline maik juures, nagu seda päris esimest korda kogedes …
Milline eriline hetk…milline omapärane ja vaimustav sädelustunne……
Sa liigud sellele kõigele lähedale ning naudid iga värvivirvendust .. iga pisemat detaili selles hetkes ja endas…

Sa sõidad LÄBI VIKERKAARE .. sellise suure ja tugevate värvidega vikerkaare….
Ainus mida ma kahetsen oli see, et ma unustasin, et mul on autos fotokas. Jäin nautima neid vikerkaare värve ja seda, kuidas vikerkaar minule läheneb…
Sellest läbisõitmine oli vaid hetk… KUID UNUSTAMATU hetk…

VIHM JA KOHVI

2 kommentaari

Varane hommik metsa serval ja järve kaldal.
Uhh, on mul ikka elu ah? Ei märka kella kuue ajal hommikul sugugi magada ja üldse…
Kõige kurnavam on kohvipuudus. Muiudu kodus hommikul lükkad kannu sisse, valad mõnuga presskannu ohtralt puistatud kohvipurule vett ja … juba mõte aroomist tahaks mind koju sõitma ajada…

Ometigi olen ma kuskil metsa servas ja ma olen unine nagu jaheda ilmaga porikärbes. Isegi sumiseda tahaks samamoodi….
Selle asemel ma kirjutan siia blogi?
Lugesin hommikusi blogisid ja avastasin, et kuramus see ei ole normaalne. Inimesed ei kirjuta mitte millestki. Juba eile õhtul tabas mind sama tunne. Ainus loetav kirjatükk oli kogu selles soodomas Sven Soiveri tõsine ütlemine.

Selline tunne tekkis, et peaks kirjutama midagi, mis selle enamuse sügise ootusest välja sikutaks ja neid natuke nagu sipelgaid kihama paneks.
Muidu on vaid üks üldine häda ja viletsuse kiunumine, kuidas kedagi ei loeta päeva jooksul just eriti palju. Teised omakorda kirjutavad, et see oli kas nali või siis mida te raisad halisete.
Ometigi nüüd hommikul järvekaldal istudes ja arvutit näppides ei ole mul mitte mingisugust tuju seda teha. Ainus lootus on see, kuidas saaks kuskilt tassi kohvi.
Ma tean, et saan selle tassikese kohe kätte ja siis hakkab elu 🙂

Kuigi vihma sajab on hommik ilus 🙂 Natuke napakas, nagu ma olen pean sellist vihmast ja jahedat augustihommikut ilusaks .. kummaline kas pole ?

PUBEKAMEELNE JA INSTIKTIIVNE SUHESTUS

Lisa kommentaar

Haa..vov …
Ok, minu jaoks tavaline, mõne jaoks mitte ….
Ühes inimeses on ju koos kõik – laps, pubekas ja täiskasvanu. Kas see on imestamist väärt?
See, et igas inimeses on kõik olemas peaks olema vähemalt keskkoolilõpetajale elementaarne.
Inimest ei saa ju teha osadeks ja siis osadena tema üle arutleda. Tervikpilt, kui selline on on hoopis midagi muud. Kas siis inimeses domineerib ka 35 aastasena laps või pubekas on juba tema emotsioonide ja meeleseisundi tulemus.

Muidugi võib öelda, et ma olen sellise jonniva pubeka staadiumis ise tihti. Selleks on mul ka oma esmärk – kaugemale ulatuv ja sihikindla tegevusega planeeritud.

Tahaks ometi nii positiivselt mõtsikleda, kuid selle jätan ma teiseks koraks 🙂

OHHO JA LAHE AVASTUS

Lisa kommentaar

EI avasta ma siin mingit ameerikat, kuid pärast eilset kahte parajalt naljakat hetke, kus tegin endale OHHO ja lisasin sinna otsa LAHE!
Siinkohal alustaks siis sellest, mis mind pani hõikama niimoodi.
See, et ma olen sellest enesetähtsuse-superego kammitsatest vaba. Kogu viimane pool aastat on kulunud sellele, et selle teemaga mängida. Nüüd jõudis minuni ühe inimese paljukorratud lause : kõik milles inimene teist inimest süüdistab või kritiseerib on tema enda suurimaks probleemiks. Võtke seda kuidas tahate. Minu jaoks oli see OHHOD JA LAHE väärt.
Kusjuures, tõesti nii see ongi. Selleks oli mul vaja sellest suurest hulgast prahist läbi ennast närida ja selleni jõuda.

See parandas enesetunnet ja kinnitas muidugi jälle minu arvamust inimestest, kellele meeldib kaasa tunda ja kes “tahaks” kõigile alati head. No, eks sellega ole kah nii, nagu selle kritiseerimisega, et ikka enda pihta …Head tahetakse ikka ju endale, teistele … kah, kuid kuidas?
Mõnikord on kellegi “heategu” hullem mõrvast. Ma olen neid “heategusid” oma elus selleks piisavalt palju näinud ja neisse uskunud, et mitte enam nende väärtuses ja “heategijate” tagamaades sinisilmsust esitleda.
Minu arust on parim heategu see, kui keegi tõesti aidata tahab – selline: näljasele anna õng ja kodutule anna kirves ning saag….

MIna lähen nüüd ennast aitama ja võtan vist veidikeseks aja maha .. eks siis näi, kui veidikeseks.

Older Entries