Istuvad kaks meest….

Üks on vana, vanuses 60 ja peale – teine on noorem vanuses 40 umbes….
Isa ja poeg – kus poeg on isale sotsiaalmajja külla tulnud….
Vanem mees jutustab oma pojale, kuidas ta siis nüüd elab. Kohtunud pole nad ammu, naine läks mehe juurest minema, kui mees käis Tsernobõlis tööd tegemas – lihtsalt ta oli siis hea betoonisegaja ja ta saadeti sinna. Valida ju ei olnud tookord võimalk. Ise ta imestab veel siiani, et ta on elus. Enamik nendest sõpradest, kes seal koos temaga olid on juba vähki surnud…..
Istuvad isa ja poeg räägivad – isa räägib pojale, kuidas noored selles majas teda aegajalt heast peast peksavad. Neile on see lihtsalt naljakas. Vana mees, vastu ta eriti ei hakka, eks Tsernobõl viis ka tervise minema. Enam ju tööd teha ei saa, mees üksik – töövõimetuspensionil –
loomulikult aegajalt viskab viina, kuid enda eest hoolitseb samuti. Noored peavad teda väärakaks .. selle eest ka peksavad ….


Poeg ei vasta midagi – mida tal öelda ongi, naine ei luba isa enda juurde võtta, sest võib lastele “halvasti” mõjuda…. Millisel moel, ei oska poeg välja mõelda….
Samas, soovitab ta isal pöörduda noorte pärast politsei poole. Isa on sedagi proovinud, kuid noortel on võimukad sugulased – enda arvates -sest endiselt on see sotsiaalmaja, lihtsalt nüüd on sellest järgi vaid 4 korterit. Ülejäändu on maha müüdud valla poolt….
Üks noortest tappis isa lemmiku – väikse koerakese, kes oli tema alaline kaaslane – lõi jalaga seinavastu. Loomaarst aga keeldus ravimast rahata ja nii läks koerake piineldes hingusele. Seda koeratapjat kah enam elavate kirjas pole – sõitsis suvel ennast purjus peaga autoga surnuks….
Isal kahju ei ole – ei peagi olema. Tunneb aga kaasa ta vanematele.

Poeg hakkab ennast minekule säädma. Ta ju vaid töö asjus sattus isa lähedale.
Isa küsib veel väriseval häälel ema kohta – hinges on ju armastus alles – poeg kohmab midagi ja tunneb ebaõigluse hingust ….

Nii jääb vana mees istuma üksi uksekõrvale pingile ja vaatab, kuidas autotuled eemalduvad kaugusse …

Advertisements