Näljased räägivad ikka leivast. Selline pisike mõte tuli mulle pähe, kui ma lugesin täna vasakult blogtree puust sitaööbikute esimest kahte rida ja pealkirja.
Miks ikka inimesed räägivad mingitest asjadest ? Mõned teemad kohe usinalt korduvad nende blogides. Räägitakse sellest, mis neid vaevab. Mina kirjutan sellest, kuidas minu arust asjad on – seega kehtestan ma tegelikult ennast teiste suhtes. No jah, juu mul on seda vaja.
Sitaööbikud aga muud ei tee, kui tuhnivad teiste suguelus. Siit saab järeldus olla ikka vaid üks. Neil omal see puudub. Kui see olemas oleks, siis nad ei räägiks sellest.
Seega kõik mille inimene kirja paneb on ikka tema jaoks oluline. Seda saab igatpidi näha ja tunnetada, iseasi on muidugi see, kuidas seda nähakse ja vastu võetakse teiste poolt.
Savitsaar muud ei tee, kui räägib kui hea inimene ja teistest hooliv on ta ikka. Järeldus, ta ikka tunneb millist paska ta tegelikult kokku keerab ja eestile jama kaela keerab.
Igal torul on kaks otsa. Lihtsalt tuleb sellest teisest otsast püüda sisse vaadata, siis on ka näha, mis tegelikult toimub.


Esimese hooga mõtlesin, et paneks siia kirja hulga blogisid ja veidi neid analüüse – mis mulle tunduvad ( rõhutan mulle tunduvad) toru teiselt poolt vaatamisena, kuid siis jõudsin selleni, et need kelle pihta see käiks seda niikuinii aru ei saaks ja need kes endale sellest aru annavad ning seda isegi ka välja ütlevad on suurem enamus.
Seega näljane räägib ja kirjutab ikka leivast – ehk sellest millest tal omal puudus on parasjagu.
Kangesti tahaks veel ühe kondi visata – kuid jätaks selle maiuspala teiseks korraks…

Advertisements