Lugesin õhtul veel blogisid, sest oli vaja oodata ühe inimese tulekut ja oli asjaajamisi kui juhtusin Hanna sellisele blogile: Lugesin õhtul veel blogisid, sest oli vaja oodata ühe inimese tulekut ja oli asjaajamisi kui juhtusin Hanna sellisele jutukesele.
Kirjutas ta sellest, et temalt ei küsitud isegi moepärast kassas dokumenti, tõestamaks, et ta on nii vana…et omab seda õigust.
No nali naljaks, kuid mull meenus üks juhtum eelmisest suvest Tartus, kus kella 22 ajal hilisõhtul Tartu kesklinna Statolis oli meeletu järjekord. Siis müüdi veel õlut öösel ja sappa olid kogunenud noored, kes kõik ühe-kahe purgi-pudeli kaupa siis mingit joodavat ostsid. Kes Gin-i, kes õlut ja mõni ka sigarette.


Meil oli rännates samuti suitsud otsa saanud ja siis me otsustasime, et tangime ja ostame ka suitsu. Seisin siis järjekorras ja minu eest seisvatelt tibidelt ja kuttidelt küsis müüja kogu aeg isikut tõendavat dokumenti. Kuna tal nagu poekassa tunne juba, siis ta isegi ei tõstnud pilku.
Minu järjekorra jõudes ütlesin tankuri numbri ja andsin statoli kuldkaardi ja lisasin, et kaks pakki malborot kah. Müüja pead tõstmata pööras ennast võttis riiulist kaks pakki ja järgmisena lausus, “isikut tõendav dokument palun” võtsin ID kaardi arvates, et kuna pangakaardiga maksan ja ta nägi, et mul pangakaart näpuvahel, tahab sealtpealt vaadata numbrit, et kviitungile kirjutada ja mina harjunud koduste statoli müüjatega ütlesin, et ma kirjutan nurmbri ise… Kuigi jah, summa ei olnud üle 300 krooni isegi mitte ja alates 500 kehtib see dokumendinumbri küsimise vajadus.
Siis alles müüja tõstis pea – läks näost punaseks ja ütles VABANDUST. Ma esimese hooga ei saanud aru, miks ta vabandas, kuid siis koitis, kui ta lisas – ma automaatselt küsisin.
Siis mõikasin, ta oli minu käest küsinud suitsude pärast dokumenti. Siis tegin talle nalja, et egas kunagi ei tea, ehk on mask ees … mille peale tema itsitama hakkas ja ütles, et mine tea jah – võib selline asi juhtuda. Igatahes ta oli oma rutiinist välja saanud ja tegi edasi energiliselt ning usinalt oma tööd. Selline hetk valguskiireke oli siis ta silmis, kui ta mulle kaardi ja kviitungi andis ja ütles – kohtumiseni.
Mõlemale lõbustav seik ja mees sai autos kah paraja suutäie naerda selle situatsiooni peale.
.
Kirjutas ta sellest, et temalt ei küsitus isegi moepärast kassas dokumenti, tõestamaks, et ta on nii vana…et omab seda õigust.
No nali naljaks, kuid mull meenus üks juhtum eelmisest suvest Tartus, kus kella 22 ajal hilisõhtul Tartu kesklinna Statolis oli meeletu järjekord. Siis müüdi veel õlut öösel ja sappa olid kogunenud noored, kes kõik ühe-kahe purgi-pudeli kaupa siis mingit joodavat ostsid. Kes Gin-i, kes õlut ja mõni ka sigarette.
Meil oli rännates samuti suitsud otsa saanud ja siis me otsustasime, et tangime ja ostame ka suitsu. Seisin siis järjekorras ja minu eest seisvatelt tibidelt ja kuttidelt küsis müüja kogu aeg isikut tõendavat dokumenti. Kuna tal nagu poekassa tunne juba, siis ta isegi ei tõstnud pilku.
Minu järjekorra jõudes ütlesin tankuri numbri ja andsin statoli kuldkaardi ja lisasin, et kaks pakki malborot kah. Müüja pead tõstmata pööras ennast võttis riiulist kaks pakki ja järgmisena lausus, “isikut tõendav dokument palun” võtsin ID kaardi arvates, et kuna pangakaardiga maksan ja ta nägi, et mul pangakaart näpuvahel, tahab sealtpealt vaadata numbrit, et kviitungile kirjutada ja mina harjunud koduste statoli müüjatega ütlesin, et ma kirjutan nurmbri ise… Kuigi jah, summa ei olnud üle 300 krooni isegi mitte ja alates 500 kehtib see dokumendinumbri küsimise vajadus.
Siis alles müüja tõstis pea – läks näost punaseks ja ütles VABANDUST. Ma esimese hooga ei saanud aru, miks ta vabandas, kuid siis koitis, kui ta lisas – ma automaatselt küsisin.
Siis mõikasin, ta oli minu käest küsinud suitsude pärast dokumenti. Siis tegin talle nalja, et egas kunagi ei tea, ehk on mask ees … mille peale tema itsitama hakkas ja ütles, et mine tea jah – võib selline asi juhtuda. Igatahes ta oli oma rutiinist välja saanud ja tegi edasi energiliselt ning usinalt oma tööd. Selline hetk valguskiireke oli siis ta silmis, kui ta mulle kaardi ja kviitungi andis ja ütles – kohtumiseni.
Mõlemale lõbustav seik ja mees sai autos kah paraja suutäie naerda selle situatsiooni peale.

Advertisements