Mina hakkasin eile hoopis mõtlema surmast ja sellest, kuidas ennast matta võiks lasta.
Kunagi vaatasin “Pealtnägijat” ja seal räägiti mingi naisterahvaga, kes kuskil islandil ( võis olla ka taani või norra) on loonud uue tehnoloogia inimeste matmiseks nii, et see ei saastaks meie õhku.
Ma mäletan sellest üsna vähe ja netist kah ei leidnud selle kohta andmeid…
Aga ikkagi…
See väljend mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama – ei ole väär, kuid pole ka sugugi õige meie ajas. Samuti inimese põletamine laseb õhku hulga igasugust jama meie kehast. See saastab õhku täiega.
Mis siis on see kõige õigem viis saada peale surma lagundatud. Põletamine saastab, maha matmine samuti saastab, sest need lagunemisprotsessid maa all ei ole just eriti head, sest säilitavad igasugused haigused ja bakterid. Inimese biolagundmaine oli vist see lahendus, mille pakkus see naisterahvas välja.

Mina olen vist juba nii vana inimene, et mõte enda surmast ei tekita minus mingeid ärritusi. Järjest rohkem mõtlen ma sellele, et kuidas oleks kõige õigem viis minu keha maamunalt hävitada, et see ei tooks elavatele kahju. Sellist ületamatut elujanu kah enam minus pole, mis sunniks elust küünte ja hammastega kinni hoidma.
See kui üks keha sureb ei tähenda see ju sinu enda kadumist….
No jah, ennem kui keski mulle kallale kargab jätan selle vaimu ja keha erinevuse jutu.

Advertisements