Kui ma veel päris pisike plikake olin, siis elasin ma merest umbes kahe kilomeetri kaugusel. Sellised tavalised lubamata ujumaskäimised ja peale seda haigeks jäämised mai kuus olid tavalised. Riielda saamised samuti.
Nagu ka see, et vahel võisin ma tundideks mere äärde ennast unustada, vahtides suurel kivil istudes merd ja unistades, et kunagi saab minust meremees. Muidugi ei saanud, sest ENSV ajal ei võetud tüdrukuid merekooli ja üldse, see polnud sugugi viisakas, kui üks tüdruk tahtis meremeheks saada.
Ometigi ma unistasin sellest kogu oma lapsepõlve.
Vaatasin oma pildivarud üle ja ei leidnud ühtegi pilti sellest kohast vaatega, sest ma pole lihtsalt seal käinud enam 7 aastat kindlasti. Enam sellelt kivilt ei paistagi meri vaid suured elevaatori tornid.
Lähedusest aga on pilt olemas.

Muidugi mitte nüüd nii lähedalt, kuid ikkagi. Sellest kohast käis minu vanaema eesti ajal kalapaadiga merel. Lapsepõlves käisin temaga korra ka seal, lihtsalt uurimas, kuid ENSV ajal sinna enam paadiga tegelasi ei lastud. Nüüd on jälle rannakalurid usinaks läinud.
Samas, mitte nii usinaks, et luiged ei saaks seal oma elu elada.
Ometigi pidasin lapsepõlves merd üheks suureks elukaks, kelle seljas saab nagu hobuse seljas ratsutada. Tean, et see tahtmine oli ambitsioonikas, kuid mõte ise pakkus rõõmu – ratsutada koos merega mööda maailma meresid.

Need mässavad lained on nüüd tehtud tunduvalt ida pool. Liikudes siis põhjarannikut mööda ida poole. Õige suure tuulega on seal selline tunne, nagu tahaks meri üle su pea käia. Mulle meeldib see tunne. Tallinnas elades, kippusin ikka aegajalt suure tormiga Pirita muulile – lained viskasid üle muuli ja mina olin märg.
Nagu ka 28.septembril 1994 seisin ma Pirita muulil ja elus esimest ning ka viimast korda KARJUSIN mere peale. Ma olin nii vihane, et kuhugi pidin ma oma selle kõik panema. See kaotusvalu oli samuti vaja tookord endast välja saada. Minu armastatud meri oli võtnud kellegi, kes mulle oli sama armas kui meri – konkurentsist?


Ometigi annab vahel otsida ilusamat pilti, kui see on öine meri. See hetk, mille tabasin Käsmu rannas suveööl – hingematvalt ilus oli see. Tookord sai isegi kuiva jalaga Kuradisaarele. Meri oli nii madal, et isegi märga kohta polnud. Justkui kõnniks läbi mere..samas on jalad kuivad…

Nagu ka varakevadine vaade Valastelt merele…
Viimased jääkamakad on ennast haakinud kivide külge, kuid nad teavad, et ees ootab meid sulamine ja suur suvi…

Meri on ilus – ikka ja alati. Räägitakse helesinistest meredest ja tumerohelistest ookeanidest….
Minu jaoks on see minu oma taltsutatud hobune – kodulahe meri kõige omasem ja kaunim.
Kukupai juures tuleks kõigil kes veel jahivad samuti möllida ennast SIIN.

Advertisements