Kodune hommik ja lehed.
Loomulikult ajab jälle kõik see mida meie riigiisad arvavad asjast mu kulmud imestusest rulli.
Ma muidugi olen natuke olnud uudistest eemal, kuid küsimus tekib, kas tõesti valitseb seal ikka täielik rumalus? Tänasest Postimehest selgub, et vist jah, eriti kui lugeda artikkelt sellest, kuidas Pihl on hädas oma haldusalas.
Kuid ikkagi võtame ja alandame üksikisiku tulumaksu 1% ??????
Juurde tuleks panna – ja mitte ühe vaid 2%. Meil on vaja päästeamtnike?? Meil on vaja politseid?
Seda ei ole vaja teiste riikide kodanikel või metsloomadel või kasvõi jääkarudel?
Kamoon, eriti selliste sõnumite juures, nagu seda saadab venemaa on kaitsevägi, päästeteenistus ja politsei eriti olulised meie jaoks. Oma riigi säilimiseks olulised.

Alles kirjutas Marju Lauristin artikli sellest, et rahva sõnum ei jõua riigiisadeni. Rahval pole võimu. Loomulikult pole võimu ja loomulikult pole ka tahtmist asjast aru saada. Rahvas ei mõtle iial riiklikult. Vastutusvõime ei ulatu oma ninaotsast kaugemale. Samas, ometi tahame oma riiki ja oma suveräänset riiki. Vastutama aga peaks keegi kuskil mujal selle eest? Näiteks jääkarud kuskil põhjamere jääpangal? Pole ka seni eestis inimest, kes suudaks selle vastutustunde inimeseni viia. Just iga konkreetse inimeseni. Mitte sellisel tahan saada moel vaid sellise suhtumisega, et sinu riik on ka sinu enda vastutus. Mina, sina, tema ja nemad – MEIE OLEMEGI SEE RIIK. Riik on igaühe nägu ja riik on just selline, nagu on suurem enamus tema osasid ehk inimesi riigis.
Mis mulje teile jääb hetkel meie riigist – SEE ON MULJE TEIST ENDIST.
Mingi jääkaru ei ole meie riigi nägu ja meie riiki kodanik. Jääkarul ei ole vastutust meie riigi püsima jäämise eest. Meil on – meil kõigil on – meie olemegi meie oma riik.

Advertisements