KAS SEE ON ELU?

3 kommentaari

Kell on öö ja mina ei maga – ma isegi veel ei mõtle magama minemisele …kuigi jah, kell 4.30 oli juba äratus….
Kuid siiski on tänasel kooli alguse päeval mõned olulised mõtted ka minul tekkinud.
Nagu ikka on esimese päeva eufooria, kuid mis saab edasi? Kas ka peale homset ja veel mõnda päeva nädalat tahetakse teha seda, mida usinalt täna tegema asuti? Kas endale on ikka need mõtted selgeks mõeldud, mis peaks olema jätkusuutlikud ka homme ning nädala? , kahe? , kolme kuu pärast?
Mina ei ole alati endas kindel, eriti kui ma olen jõudnud mõteteni, mis peaks minu tee määrama ka kahe aasta pärast. Samas vahel olen ma mõnes mõttes 100% kindel, mis on pidanud vastu ajale ja kõigele sellele mis minu elu juhib…

Samas, järsku see kõik eelnev oli minu eufooriline mõte vaid seepärast, et magamatus annab tunda ning ma lihtsalt olen sellises olekus?

Lihtsalt, ehk on elu lill?

VANA DAAMI HÄDALDUS

2 kommentaari

Selline müstiline esimese septembri hommik…
No ma ei tea, kas hakkab täna mingi uue teadmiste ajastu algus või lihtsalt mul on mingi eriline nostalgia kallal…
Igatahes, lugesin ma Hundi ulu eilset postitust. Tema postitusi loen ma alati suure meelrahuga, muidu oleks see minu jaoks nagu pühaduse rüvetamine, kuid see selleks… No leidsin oma keerulise ja mis iganes nime kandva sisetunde ning meelerahust ei olnud enam seekord midagi järel.. Kuid seekord ei pidanud olemagi. Polnud see teema.
Siis võtsin blogtree puu postitused ette ja muhelesin nii mingite NOKU taldrikute peale ( mis pani minu ajju linnukese kirja, et kuramus polegi seal ammu käinud ja kaart hakkab kah lõppema ) ning siis jõudsin Wildi looni maja lammutamisest ( vist ka uuendamisest) ja nendest ohtratest naabritest kes teda tüütavad….

Siis meenus mulle üks vana daam minu lapsepõlvest. Tema oli kah eriline. Üksikult uhkelt eriline. Osati mõistan tema erilisust siiani, sest tal oli huvitav keelekasutus, kuid teisalt oli alati tema jutus kibestumine ( hapud viinamarjad). Paratamatult pidin ma oma lapsepõlves temaga palju suhtlema, sest nimelt minu koer ajas tema koerakest ( talle kingiti koerake mingiks sünnipäevaks ühe sõbranna poolt) taga alati, kui sellel oli jooksu aeg. Ikka sattus nii, et kohe oli minu isane tema emase juures ja siis oli terve auul kisa täis ning lisaks koerte haukumisele ka tädikese kriiskavaid hõikeid. Loomulikult ei puudunud ka sapised märkused isaste koerte aadressil ja peremeeste aadressil, kes oma isaseid koeri lahti lasevad. Tuleks muidugi mainida, et pahatihti oli see emane uksest õue pääsedes esimene, kes meie isase juurde saba keerutama tormas ning meie koer instinktide voolust jälle ennast ketist ületamatu jõuga lahti tiris või lihtsalt kaelarihma üle pea vedis.
Nii ma siis vantsisin alati selle vanaldase daami juurde oma koerale järgi, et kuulata teemat isastest koertest, kellel pole aru raasugi ja inimestest, kes on tüütud, sest soetavad omale isaseid koeri. Lisaks sinna juurde tuli alati see, kuidas kõik temale kõike klatsimas käivad ja meestest, kes ennast pakkumas käivad, kuid mehed on ometi kõik sead, kärnkonnad ja muidu vastikud ning ebamäärased olendid… Kõlblikud vaid selleks, et teenida raha ja siis peaks see keegi selle raha tema jalgeette laotama. Kokkuvõttes – kõik maailm tahab teda ahistada ja tema ei jõua ära hädaldada…