Sellest on nüüd möödas mõni nädal, kui kuulsin kohvikus vaikselt istudes ja jälle oma lõunat süüa nohistades seljataga kahe naise omavahelist juttu.
Üks naine ( hääle järgi tunuds, et noorem) rääkis veidi vanemale oma elust.
Noorem rääkis kokkuvõtlikult sellist lugu.

Mees ei tea, et ta hetkel on kohvikus ja see aeg, kus ta saab kohvikus olla on piiratud. Mees loeb iga ta minutit, mis ta kuskil on ilma tema teadmata.
Lugu oli hakanud sellest, kui ta oli saanud vanaonu päranduse Saksamaalt. Ennem seda oli mees pidevalt jorisenud, kui ta mõne sõbrannaga kuskil eemal kodust oli, kuid siis kui pärandus oli nendeni jõudnud, oli mees nagu üleöö muutunud.

Mitte sammugi ei lase tal kuskil eemal olla, ise siis kui ta poes käib on mees kaasas. Mees sunnib tal kodus kogu aeg olema peale töö aega. Kontrollib seda kas ta ikka on tööl iga tunni järgi, helistades lauatelefonile. Väljas ei lase käia. Kontrollib iga mobiilihelinat, mis temani tuleb. Isegi seda, kui ta arsti juurde läheb – istub ukse taga. Hetkel saab ta temaga kohtuda, sest ülemus saatis ta andmeid viima teise majja. Ülemusega sai kokku räägitud, et ta ei vii neid ja kohtub hoopis oma täditütrega ( see hääle järgi vanem naine).

Naised pidasid tükk aega nõu, kas peaks kuidagi sellest olukorrast lahendust otsima. Vanem naine oli seda meelt, et ta peaks selle mehe juurest ära tulema ja oma elu elama hakkama.

Noorem naine aga teatas siis kõige lõpuks: Ma ei saa tulla tema juurst ära – kes siis minu eest vastutab?