MIDA SA HAUKAD VIINA KÕRVALE?

4 kommentaari

Seened – need eestlaste maiuspalad, mida nad koguvad nagu rotid talveks, et oleks midagi mõnusat hammustada nii peielauas, kui ka vaikselt viina kõrvale haugata. Niisusgune juba eestlane kord, et ikka hakkab ennem talve nagu hamster omale varusid koguma. Eriti on see kombeks nendel inimestel, kes elavad kas maal, või siis on elanud pikka aega Nõukogude Liidus. Nad lihtsalt teavad, et see küllus ja heaolu poelettidel võib saada ühel ilusal hetkel otsa ja siis on nälg majas. Mis viga siis minna keldrisse/sahvrisse/panipaika ja endale sealt välja otsida mõni soola või marineeritud seente purk…
Muidugi ka külmakirstudesse pannakse hoolega kukeseeni ja soolaseened leiavad samuti tee külmkambrisse. Neid siis lisatakse parema meelega pitsadele ja seenepirukatesse, kui eurooplasele tavapärast sampinjoni kasutatakse alles siis, kui oma varud hakkavad otsa saama.

Siit siis tulevad minu seened ja vahele üks mõnus hapukas amps. Uskuge või mitte, ma kõhutasin metsaall, pildistasin seeni ja ampsasin mõnuga neid mõnusaid hapukaid ampse 🙂


Kõik peaks kogunema jälle kukupai juurde 🙂

KELLE MOODI SA OLED?

Lisa kommentaar

Millesse me siis usume?
Usume meie “prominetide” prominentsusesse? ( eriti lahe sõna on see viimane ja ma ei imestaks, kui see oleks mu omalooming)
Kes nad aga on? Täiesti tavalised inimesed kahel jalal ja kellel on silmad-nina-kõrvad-suu..
Kes on haritum ja kes on vähem haritud – eluliste teadmistega ja mõnel puuduvad need üldse….
Kuid minu jaoks on nad täiesti tavalised inimesed. Nende ametikoht või staar – olemine, miks peaks see mind mõjutama, kui mina teda staarina ei näe.
Üldse luuakse omale kujutlustesse soovikesed – näed ta on selline ja kannab seda – ma tahan TEMA MOODI OLLA.

Miks kuramus inimene ei taha enda moodi olla? Ikka otsitakse kuskil keegi kelle moodi tahetakse olla. See, et sa riietud nagu Mel Gibson või Madonna – see ei tee sinust ju neid inimesi. Need inimesed jäävad iseendaks ja mingi jäljendamine ei tee sinust neid.
Vaatame alt ülesse ja ütleme – ooo, peadirektor. Tore on, lugupidamine on siinkohal vajalik, kuid kas teda peaks nagu jumalust kummardama? No ma ei tea.
Peadirektor on ju kah kõigest vaid inimene – lihast ja luust.

Mina olen kah lihtsalt inimene – lihast ja luust 🙂 Ma püüan seda mitte unustada …