Inimene eesti riigis visatakse sotsiaalsüsteemis üle parda? Minu arust ei pea see päris paika.
Usukuge mind, on olemas täitsa toredad vallasotsiaaltöötajad ja nad leiavad lahendusi, kui sa neil aitad seda otsida. Neid tuleb selles lihtsalt abistada ja kui nad on oma ala profid, siis väikeses kohas on alati enamus asju võimalikud. Inimene ise peab seda tahtma ja peab olema abiks asjade ajamisel. Maas istudes ja soigudes, et keegi midagi ei tee, ei muuda midagi. Ise peab suutma kasvõi enda eest seista.
Kui aga ei oska enda eest seista? Mis siis saab? Siis tuleb endas kokku korjata kogu jõud ja oskus sõndes väljenduda ja siis minna valda ning abi küsida.
Siis tuleb küsida seda, mida oskad küsida.

Mul oli täna kokkupuude ühe valla sotsiaaltöötajaga. Ma ei saa mitte ühetgi halba sõna öelda. Inimene püüab, kui sa oskad teda veel aidata, siis on kõik lahedused võimalikud. Mul tuleb temaga veel mitu korda suhelda ja ühes ma võin kindel olla – ta aitab kuidas oskab.
Seega jutt sellest, et keegi ei taha teada ja bürokraatia müür on suur, see vastab tõele vaid siis, kui minna ja nõuda. Kui minna lahendusi otsima, siis on võimalik ka üle eluparda kukkunud inimesele lahendused leida. Lihtsalt tuleb kasutada enda teadmisi ja nende kohustusi.

Kõik pole hästi, kuid lootus sureb viimasena 😀

Advertisements