Otsustasin uuesti lugeda Kivirähu ” Rehepappi”.
Lihtsalt kohati hakkavad inimesed mulle tunduma just sellisena, nagu seal on kirjeldatud. Ahnete, rumalate ja saamahimulistena.
Kõik mis nende taskuid ei täida, ei ole hea, õige ja sobilik. Selline luurav ahnus – sööme naabri peiedel silmad peast välja – oksendame ja sööme edasi. Sulaste ja popside pidev kadedus peremeeste aadressil ja meeletu mõisniku halvustamine. Mõisniku tagant varastamine ja las mõisaköis lohiseb…
Kui seda kõike laiemalt vaadata, siis egas tänapäeval on ju olukord samasugune.
Mõisa( riigi) köis las lohiseb. Riiki siunavad kõik, hommikust õhtuni. Alles ma lugesin, et mingi tibi oksendas verbaalselt koolihariduse täis jälle. Tasuta antakse ja ikka viriseti nagu oleks tehtud lausülekohut. Raamatud rasked ja töövihikud üle.
Siis tekib alati tahtmine öelda – miks kuramus sa siis tasuta koolis käid? Mine kooli, kus maksad selle eest ja õpi seal.

Kõik tahavad saada – anna mulle, mul on selleks õigus! Kõigi jaoks on justkui elementaarne see, et selle rahakopika eest, peaks riik olema nende teenija 24h ( kusjuures kiirabi ja politsei ning päästeteenistuse näol ta ju seda ongi) ööpäevas. Igaüks tahaks omale kahmata suurema palakese riigipirukast istumise alla ja kui seda ei saa teha, siis kiunutakse nagu siga aiavahel.
Ma olen mõnikord mõnele eriti kiunuvale tegelasele öelnud, et tehku oma riik ja valitsegu siis seda.
Mõnikord on heameel tõdeda, et õnneks on meil tänapäeval ka “rehepeppe”, kes näevad asjade taha. Ma loodan, et ma nüüd Ramloffile liiga ei tee, et teda sellise rehepapiga võrdlen, kuid ometigi mingid parraleelid ehk kannatab välja. Sellised inimesed kannavad ka vastutuse välja. Oma riigi ja ka enda tegude eest. Kui palju on meie riigis siis neid, kes kannavad vastutuse enda ja oma riigi ees välja? Mina ei tea, kas ma kannan riigi ees, kuid enda eest ehk suudan kuidagi moodi.
Kollid, libahundid ja kratid – kõik on ju ka tänapäeval olemas. Muidugi, kui palju me sellest omale üldse aru anname, et vahel meie teod on sellised kratilikud, kollilikud või libahundi omad…
Vaevalt, et suurem osa sellest omale üldse aru annab… Kas üldse peaks aru andma?
Nii me elame – eestlased – justkui Rehepapist välja astunud….
Loed raamatut ja tunned, kuidas see kõik muutub justkui sulades tänapäevaseks eestluseks….
Kivirähk suutis omale otsa vaadata ja selle ka kirja panna…
Igatahes uuesti lugedes lahe kogemus…..
Etendust tahaks kah näha 🙂