Hommik, vihmane ja ligane.

Astun mina uksest välja, naabri koer suur kaukaaslane vaatab mulle vastu. Ise tehes sellist üdini malbet nägu.

Perenaine ise kolis minema ja jättis oma koera külavahele. Uurisin kaelarihma ja selgus, et koer oli oma keti puruks tirinud jälle.

Muidugi on see meeletult idiootlik, et üks suur koer jäetakse üksi sedasi külavahele. Pole tal normaalset söömist ega ka olemist. Hea veel, et kuut on olemas. Kuid rebased on viimastel päevadel olnud eriti usinalt külavahel ringi jooksmas. Ilves sööb neil toidu eest ära, seega rebane käib prügikaste sorteerimas.

Nii siis koer arvatavasti rebaste saabudes tõmbas ennast lahti ja nüüd jookseb ringi. Perenaine ei taha sellest koerast ka midagi teada. Koer on pulstunud ja söömata. Naise eksabikaasa ema käib koera vahel söötmas ja minu hing ei luba samuti seda looma söömata jätta. Igal hommikul olen talle teinud kausi mingit sooja sööki.

Selline koer, kuid nälginud ja pulstunud

Selline koer, kuid nälginud ja pulstunud

Nii siis istub koer hommikul minu uksetaga ja ootab, millal ma välja tulen, et saaks mulle öelda – kõht on tühi. Püüdsin teda ketti tagasi panna, kuid see ei pidanud. Läksin ma siis koera perenaise eksmehe juurde, et saaks looma kinni panna, kuid koer kavalpea lasi vahepeal jalga.

Ma olen kindel, et kui ma tõusen ja hakkan tööle minema, siis on ta jälle platsis. Kipub teine kangesti vist minu koeraks. Varsti pidi ta viidama perenaise sugulaste juurde teise külla. Kahtlustan, et koer on siis peagi jälle ketist lahti ja külavahel tagasi. Ta on ju harjunud elama meie külas ja meie ligidal. Ta ei püsi seal. Karta on, et seal ta kah ei saa kahte korda päevas sooja sööki või siis vähemalt sooja olemist.