Mul tuli meelde, et ammu ammu pole ma rääkinud enam midagi, mida ma olen kõrvalt kuulnud.

Muidugi on mul omal kah seos sellega, sest me lastega ( väiksem noogutas lihtsalt kaasa) otsustasime, et tänavu ei mingit jõulukoletist ja aastavahetustrallit. Poiss ütles vaid, et eks ta võtab uue aasta vastu, suhtleb sõpradega netis ( muidugi, kui meil elekter peaks olema, sest tavapäraseks on muutunud, et uusaasta ööl seda pole ). Meie pere jõulukoletise eiramise põhjused on mujal.

Istusin mina siis oma lõunasalati taga järjekordselt kohvikus. Kõrval lauas sõid oma lõunat perekond. Ema, isa ja kaks teismelist. Muidugi on juba igal pool juttu sellest jõulukollist ja sellest, et see aeg tuleb peagi. Noorem lastest rääkis emale ja isale, et tal oleks vaja ikka dvd mängijat, sest muidu temal jäävad mingid asjad nägemata, sest teine teismeline istub kogu aeg arvutis. Tema ei saa seal üldse olla. Selle peale arvas teine teismeline, et hoopis uut arvutit oleks neile jõuludeks vaja. Siis saaks mõlemad arvutis olla.

Igatahes käis teismeliste vahel vaidlus, mida vanemad vaikides pealt kuulasid. Kui siis aga oli see vaidlemine lõppenud ja lapsed ootusärevalt isale otsa vaatasid, siis ütles isa: ” Mind koondatakse 1. detsembrist”. Mul pole veel uut töökohta ja sellest me veel ei räägi, mis saab jõulude ajal. Ema langetas pea toidukausi kohale ja vaikis samuti.

See teismelistest, kes oli aktiivsem, vaikis hetke ja teadustas siis üle kohviku: Mis sa põed, võta SMS-laenu ja saame ikka kõike, mida meil vaja. Vanust võis sellel teismelisel olla kuskil 15-16 aastat.

Vot nii mõtlevad tänapäeval meie noored, kellele on kõik antud ….