Varjatud “lähedus” ja empaatiavõime

7 kommentaari

Mõniaeg tagasi kirjutas Kukupaike sellest, kui “lähedased” ta suhted on oma õega ja õepojaga. Eriti pärast seda, kui tema õepoeg erilisest “lähedase inimese hoolivusest” Kukupai läptopi ära lõhkus. Rääkimata väljapressimisest, mis sellele eelnes. Muidugi veel veel see, et Kukupai on nüüdseks kõik need postitused ka kinni pannud, sest eriti “lähedaste” inimeste nõudmised hakkavad juba ahistamisena tunduma.

Hetkel tunnen ma ennast või sees olevana, sest mul pole ühtegi lähedast ( kõik on juba aastaid manalateel) ja seda enam veel sellist “lähedast” kes saaks midagi sellist korraldada.

Kui seda jutu näitena elust võtta, siis hakkasin ma mõtlema mida siis võõrad inimesed üksteise suhtes tunnevad. Võõra inimese tapmine tundub selle valguses täiesti loogilisena. Milliseks oleme me muutunud üksteise suhtes? Kui isegi sugulased ei suuda ilma vaimse ahistamiseta ja väljapressimiseta teineteisega suhelda, mis siis veel rääkida võõrastest inimestest? Täiesti loomulik on see, et keegi lihtsalt tuleb ja lööb mu maha, sest ma olen talle võõras.

Mingi verbaalne sõim ei häiri minu und enam sendi eest kah mitte, sest see on nii tavapärane minu jaoks igal mu tööpäeval. Rääkimata ähvardustest ja katsetest aegajalt füüsiliselt kallale tulla. Lihtsalt see on hetke eesti elu. Ma ise kah ei usuks seda, kui ma poleks iga päev selle sees. Mingi verbaalne sõimlemine aga ei tekita minus isegi ühtegi emotsiooni.

Ometigi tegeleme me kõik päevast päeva sellega, et rääkida sellest, kui head ja õilsad me oleme 🙂 Nii head, nii mõistvad ja siis ometigi, tehakse avaliku arvamuse uuring, kus saavad kõik anda ühe oma hääle asja suhtes ja tulemus on selline nagu mõni julgeb välja öelda. Siis, kui saab anonüümselt siga keerata või omatakse nö. vaikset võimu teatud asjade üle, siis ollakse eriliselt üllas ja empaatia võimeline.

Seega, seljataha vaatamine ei tee kunagi paha. Sest need “lähedased” võivad olla kõige esimesed, kes noa sulle selga löövad. Vennaarm on pigem vihkamine, eriti siis, kui tegemist on raha ja võimuga.

“Heatahlikult” sammuke surmale lähemale

2 kommentaari

Kõikide nende “heatahtlike patsifistide” kõrval, kes lähevad kallale endast väiksematele, soovides nende lähedase surma, võiks need samused kogu oma energia suunata hoopis sellele, et eestis kaoks inimeste hävitamine nende endi poolt. Tänane Eesti Ekspress, kirjutab nendest neetud SMS laenudest. Kadri Must lehvitab oma saba sõjaväelaste ümber, selle asemel võiks ta oma saba võtta ja sellega midagi kasulikku ka ära teha. Näiteks lõpetada selle, et SMS laenu ei saaks vaimse puudega inimesed või siis need, kelle majanduslik olukord on niigi raske.

Kuid tundub, et riigi “inimesesõbralik” poliitika ongi just selline, et nad tarbiks ja selle tarbimise tulemusena hävineksid. Selle kõrval on need homod isegi head tegelased, sest vähemalt nad ei tõmba teisi oma raskustesse. Järglasi nad ju ei saa.

Kuid nende SMS laenudega viiakse riik veel sügavamasse kriisi. Peale majanduse langust otsivad inimesed väljapääse ja just need, kellele pole looduse poolt antud mõistust ja ajusid, need on just kõige hullemas seisus. Nad ei tea tihti, kuidas tulla oma eluga toime ja siis on just SMS laen see, mis ahvatleb neid kergema vastupanu teed minema.

Ühetepidi ahnus ja teistpidi ühiskondliku vastutuse puudumine on see, mis võimaldab üldse SMS laenu pakkujatel tegutseda. Mulle kohati tundub, et neid, kellele on jäänud see ühiskondliku vastutuse tunnetus, neid jääb järjest vähemaks ja kõigil on sügavalt savi, mis saab tema riigist, tulevikust ja järeltulevatest põlvedest. Kuni tema eksisteerib on ainus mõte – mõisaköis las lohiseb.