Tsirkust ja leiba … kui saaks kellelegi öelda: “Ma olen sinust parem!” siis on päev kirjas. Kõik muu on tähtsusetu. Ainus mis maksab on enesele ingli/headuse oreooli loomine.

Aga ikka, kisume oma kapinurgast inglitiivakesed välja, viilime kiiruga maha oma kuradisarved ja ning näitame õitsval näol maailmale – kui tolerantsed ja lugupidavad me oleme. Meie õilsus ja mõistmisvõime on piiritu! Me aksepteerime kõike ja kõiki just sellisena nagu nad on!

Kõik see on üks suur valetamine. Mäng enesetähtsusega. Enamik ei julge sittagi ausalt välja öelda. Pane inimene vastavasse situatsiooni ja ununeb kõik see tolerantsus ning mõistmine. Siis istutakse enesetähtsuse otsas, urisetakse  kõigi peale, kes julgevad istuda tema toolil ning need saatanasarved kasvavad tagasi kiiremini, kui need maha viiliti.

Selle kõige nimeks on silmakirjalikus.

Ometigi tundub, et see on nii paljude inimeste poolt aksepteeritud ja hinnatud.

Istume maha, puistame “JÕULUIMET” ( mis on tegelikult jõulukoletis, sest see on omakasupüüdlik – ehk keegi märkab mind siis heana) varrukast, räägime ilusaid sõnu ja teeme oma “näiliku halastusmissiooni”, et suurema osa aastast saaks südametunnistuse piinadeta olla see, kes tegelikult ollakse – ükskõikne, üleolev ja egoistlik.

Miks ma seda tean – vaadake ümberringi ja tehke silmad lahti.

Nagu Ants on mitu korda öelnud – vaadake seda metsa puude taga, kuid selle vaatamiseks pole silmi.