Hommik laupäevane. Kole kole…lumi on jälle maas ja lumelabidas ootab töökäsi …

Seekord pole minust sugugi asja. Palavikuga 38,2 ei võta ma seda labidat kätte. Ometigi avastasid lapsed hommikul, et poodi on vaja minna. Kass on isegi näljast õppinud inimkeele ära – tuli lõi nurru ja nõudis – KALA.

poni

Poni oli eile hilisõhtul arutlenud maailma ostmise ja müümise üle. Eestimaa on niikuinii maha müüdud. See, et välisinvestorid natuke meie majandust tõstsid ja uskuge mind, tõstavad edasi, sest paber on laiatarbekaup, milleta ei saa keegi. Varem või hiljem tuleb tootmine tagasi. Iseasi mille tootmine ja millises mahus. Lihtsalt see majandussurutise ( ikka on see kole sõnaväärakas ) aeg tuleb arukalt ja koonerdades üle elada.

Seekord Poni pärispilt, mille ta mulle saatis sõimates, et ma olen teda liiga ilusana näidanud 😉

Lehed on läinud jõulukoletisest leebematele teemadele. Kui muidugi saab leebeks nimetada koondamisteateid, mis inimesi ootavad ja seda, et igal pool lendab ringi kaos.

Küllike Rooväli oli mõnusalt kirjutanud Savisaare tõmblemisest. Parajalt naljakas ja uskuge mind, isegi minu pisike solidaarsus jõulukoletise austajate vastu ei suuda mind sundida ühtegi kriitikanoolt selles suhtes teele laskma, et Savisaarele virutatakse paremalt ja vasakult.

Hundi ulg aga polnud midagi kirjutanud 😦

Kukupai oli toreda naljaga maha saanud 🙂 Vähemalt keegi lihtsalt libiseb asjadest üle 🙂 Kuigi tean, et ka seal on ühte teist, mis teeb muret ….