Viimaste päevade meedialik üleolevus ja tihti ka eesti sõjameeste arvel negatiivsete pilgete tekitamine tuletas mulle meelde ühe loo. Kuidas saatus ise näitas kätte väärtuse ja võimekuse…. Minu jaoks on see kõrvalt vaadatud asi ja hinnata mina seda ei kavatse mingit moodi. Lihtsalt minu jaoks on see näide eestlaste kahepalgelisusest ja sellest, kui ahned ning alatud on eestlased. Nagu neid näited vähe oleks. Kuid eile tuli koju Estpla -17. Olgu järgnev nende meeles pidamiseks kirja pandud.

Üks noormees, kes “võttis omale tõendi”, et ei peaks ajateenistusse minema, olles ise selle suhtes uhke ning üleolev, põlastades kõike mis on seotud sõjaväega ja ajateenistusega koges oma nahal, et oskused, mis saadakse ajateenistuses võivad nii mõnegi olukorra lahendada. Samas oli ta hull offroadi järgi. Omal oli tal mingi kokku ehitatud NIVA millele oli siis pandud suuremad kummid ja seda nii ja teistpidi “tuunitud” offroadi jaoks. Kuigi see oli rohkem sõbra tegu, kes oli autotöökojas.
Muidugi tavapärane koht offroadi harrastamiseks on Oherpalu looduskaitseala serv. Egas midagi, seegi kutt koos oma kamraadidega sinna ja mis seal siis ikka, kihutama metsavahele ja muidugi ka veidi soisematesse kohtadesse. Autosid oli kolm ja pärit ei olnud nad mitte samast piirkonnast, vaid tavalised tallinna linnauntsakad.
Kuna aga Oherpalu on suht kaval, siis seal on selliseid pisikesi sookesi, mis esimesel pilgul ei tundu sugugi soona… Ometigi jäid kõik kolm masinat ühte samasse pehmesse kohta kinni nii, et keegi neist enam välja ei saanud. Lähedal polnud suuremaid puid kah, mille abil vints oleks need välja sikutanud. Üldse vist keeldus peale ühe masina vintsi teistel töötamast vintsid.
Mida teha?
Kuna mõni kilomeeter eemal oli õppus, sedakorda mitte Kirde VÕK õppus vaid natuke teistmoodi vendade õppus. Vantsisid nad siis sinna abi küsima. Sõjaväelased on alati valmis aitama. Kui kuskil on vaja õlg alla panna ja sellega seadust ei rikuta, siis alati saadakse abi. Kasutati natuke ajusid ja natuke erinevaid oskusi ning tiriti need masinad sealt välja. Masinad olid selleks ajaks juba poolenisti sisse vajunud ja peagi oleks neist ehk vaid katus paistnud…. Samas käes oli õhtune pime aeg. Pimedas mudas, keset sood … Lisaks egas siis noored inimesed taibanud, et võiks matkavarustus kaasas olla. Söödeti neil siis veel kõht kah täis ja anti sooja jooki lisaks.
Aidati veel nende masinad töökorda ja linna tagasi nad vurasid.
Noormees aga kes oli saanud “tõendi” ja kelle “tarkus” ületas kõik … rääkis seda lugu sedapidi…et sõjaväelased oli teinud oma õppust ning harjutamise käigus ajasid nad sinna sohu….
Õnneks kahel sõbral oli rohkem mõistust. Enam neist kumbki tema sõber pole ja mõlemad, kes samuti olid sinnamaani püüdnud ajateenistusest eemale hoida käisid seal ära. Üks nendest, kellelt mina seda lugu kuulsin ei kahetse. Lõpetas ülikooli ja töötab ühes rahvusvahelises firmas finantsjuhtimise alal. Lisaks teeb Oxfordis magistrit.
See “tark” noormees on aga soomes ehitaja. ( kui ta seal enam selles majanduslanguse tingimustes töötab) Kolmas noormees on aga siiani autoremondis tööl. Nüüd küll juba töökojajuhatajana esinduses. Sai ta ju 11 kuu mehena seersandiks ja juhtimiskogemuse, mis tähendas seda, et peale ajateenistust pool aastat pandi ta töökoja juhatajaks.

Patsifism on tore, kuid seda rakenda peab samuti olema mõistust ja arukust.

Advertisements