Kolistasin täna ma siis ringi mööda suurt kaubanduskeskust. Uskuge mind, mul polenud sinna asja kinke ostma vaid tahtsin teada, kas mu mobla on remondist tulnud. Sinna juurde, kas sellest ka asja saab.

Ometigi istudes ja natuke seda tobedat sagimist vaadates kikitasin jälle kõrvu. Mingi perekond, mees ja naine – vanuses umbes 40 või veidi peale. . .

No jah, kuulates neid tuli meelde Ramloffi eilne lugu väikekodanlastest.

Naine küsib mehelt, et palju tal veel raha järgi on? Mees seepeale, et milleks? Kingitusteks ikka, vastab naine. Mees uurib, et kellele ta veel tahab siis kinke osta. Naine loetleb hulga nimesid ja ise kinnitab sinna juurde – ” Ausõna, ma ei salli neist ühtegi. Üks on liiga paks, teisel on prillid ja iga kord, kui kohvikus istume, tunnen ennast nagu istuks koletise kõrval. Kolmanda mees on ju lihttööline! KUID MA PEAN NEILE KINGID TEGEMA, MUIDU MA EI PAISTA NENDEST PAREM VÄLJA!

Mis sa kostad selle peale, kui jõulukingitus on see, mis muudab inimese paremaks teistest…..