Vaene vaevatud väikekodanlane: Igal sammul on temal õigus. Kõik mida näen, see on ülim. Maailm on vastik, sest pole tema tahtmist mööda. Mina olen jumal, sest minu tõde on parim ja õigeim – seda näen ma iga päev ja näen ka seda mis saab siis, kui …..



Siis läheb mööda mõni päev ja juhtub õnnetus. Inimene kukub ninali selle “elu”  sisse ja tema väike väikekodanlase hingeke saab haiget. Pigistab silmad kinni ja karjub kõva häälega : “Seda pole olemas!” – sest see ei mahu tema pisikesse väikekodanlase maailma. Liigutada oma pisikest ajurakukest, et mõelda, see oleks ju “pühaduse rüvetamine”, sest tema on parim ja tema on ülim…

Tekib kiusatus. Kohutav kiusatus, võtta plekkpurk ja pikk jupp nööri ning siduda see esimesele väikekodanlasele sappa…. ja lasta ta jooksma hirmus, et see plekkpurk on tema hirm tõe ees…tema enda ees…
Issand küll, milline pühaduseteotus! Sellest ei räägita ju ometi, et …. Või räägitakse sellest, kui positiivne kõik on, mis siis, et enamus on per**s ja tegelik olukord ei ole üldse selline nagu välja lastakse paista….

Lootusetu olukord, siis tekib veel keegi, kellel jätkub öelda, et nende ilusatel peeglitel ja klantsitud pindadel on mõrad sees…

Siis tekib jälle tunne, et kus on minu plekkpurk ja nöör selle taga….  ei mingit halastust, ei mingit tolerantsi.

Ma ei saa jätta Ramloffi kordamast:

Tihti me oleme raamatutes või filmides näinud seltskonna elu, eriti üle-eelmisel sajandil, kus kõik ainult näivusel põhineski. Kõik tegid nägu ja kui keegi ei teinud, siis heideti ta välja. Kui kaugele oleme sellest ajast jõudnud? Kui paljut talume me tänapäeval või on meie tolerants tegelikult vaid veel üks mask? Sest ka nõue “ole salliv” võib muutuda samasuguseks väikekodanlikuks raamiks: sellisel juhul ollakse salliv, sest kasvatatud inimesel on kombeks olla salliv. Ehk on hirm poliitkorrektsuse väikekodanlikuks raamiks muutumise ees üks põhjuseid, miks see inimesi hirmutab. Neid raame on niigi palju, juurde neid enam vaja ei ole.

Mina jõudsin selleni, et ei OLE poliitiliselt korrktne ja tolerantsus on vaid viisakus, sest niigi maas lamavat “lüüakse” ikka, kuid salamisi – siis kui keegi ei näe või see toob pühapaiste ümber pea.

Kui aga maas lamaja röögib, et tema on see maailma äärmus/vähemus siis MINA “löön“, sest see väikekodanlik hingeke teeb sedasama, siis kui keegi ei vaata – siis, kui on ennast ja teisi väikekodanlasi suutnud selle tegevuse õigsuses veenda – “lööb” lamajat ja tapab kah, kui see peaks olema ohuks tema väikekodanliku maailmakese purunemisele.
Mina “löön” seepärast, et tegelikult see maaslamaja otsib haletsust, kaastunnet ja tunnustust oma õigusele olla äärmus/vähemus. Mitte minu arvelt, sest kes ennast ise püsti tõstab, sellest peetakse ka lugu.

See oli jätk minu poolne eelmisele teemale. Kuigi eelmine postitus polnud isiklikuna mõeldud ja oli lihtsalt näide keerulistest aegadest ja inimeste olemisest, et säilitada näivat…
Kes reageerisid – kelle hinge kraapis fraas mis oli pealkirjaks, mida nende pisike väikekodanlik maailm võttis isiklikult…

Wildi ma ei arvesta, tema on tulnukas ( Simm reetis mulle selle salamisi) . Me lihtsalt räägime erinevates keeltes ja see teeb teineteise mõistmise olematuks.  Mis teha, mul on kehv võõrkeelte oskus 😦

Tegelikult polnud mul see postitus plaanis. Kuid tuul tõi … Jõulukoletis jookseb ringi ja vaikselt loodan, et päkapikk toob mulle ehk terariista, millega kannataks harakiri ( seppuku) teha…

Advertisements