HEAD UUT AASTAT!

3 kommentaari

Head uut aastat!

Palju huvitavaid blogisid ja palju huvitavaid mõtteid!

Toogu see aasta kõike head ning ka kõike mõnusat kõigile!

Aasta 2008 – näritud kont?

Lisa kommentaar

No nii, aasta 2008 blogiring.  Oi, ma olen paras näritav kont olnud 🙂 Ise ma seda muidugi nii ei näe, kuid ikkagi… Peaasi, et rahval on olnud mida süüa ja järada… Blogid ongi ju osalt meelelahutus.

Aasta pilt minu jaoks:

Siit nad tulevad!

Jaanuar:  Torm…tormine .. tormamine ( kaks ebaisikulist juttu oligi ju )

Veebruar:  Ilves, kitsed, hundid ja muud metsaelukad. (asi millest oleks tahnud kogu aeg kirjutada )

Märts: Eesti muusika ja muusikud ( ei ole lemmikteema, kuid olen kirjutanud kohati ikka )

Aprill:  Siitnurgast, sealtnurgast blogisse kokku. ( segamini kirjutis )

Siit läheb nüüd elu teiseks ja mina kirjutan teisiti kah:

Mai: Appi, ma tapsin ajaveeb 2008 konkursi ( vabandust korraldajad, kuid see tunne oli tugevam, ehk teete paremini? )

Juuni: Noormehed või supinahad? ( minu lemmikteema – ojaa 🙂 )

Juuli: Enda nina taga ( see oli vajalik, sest tööle hakkas delfi osakond )

August: Kao mu leivaviljast! ( oluline teema, mis nüüd on veel olulisem)

September: Seal Kawe keldris all… ( muusika pildis, kuni nii tavaline minu jaoks, nüüd unustusse vajunud)

Oktoober: Heterod on ohustatud liik ( no comments)

November: Jüri Pino sa oled sitapea! ( kohtumine vana tuttavaga 😉 )

Detsember:  Ühe asja lugu. ( no comments)

Nii aasta ring on täis.

Pole lugu, tuleb uus aasta ja uued jutud. Uued blogijad ja vanad kaovad…

Mina püsin veel…

Kuni ma viitsin 😉

20 aastat hiljem ehk head vana aasta lõppu!

Lisa kommentaar

Kõik heidavad pilke justkui kohustuslikus korras seljataha. Täna lõppevasse aastasse. Mina tahaks hoopis kaugemale vaadata. Nii 20 aasta tagusesse aega. Siis oli aasta 1989 ning selles aastas oli minu jaoks samuti üks märksõna, mis kummaliselt ujust sellesse aastasse.

“Noorte Muusa”  Ma muidugi ei tea, palju siin üldse ringi liigub neid inimesi, kes seda aega mäletab ja kes sattusid üldse sellele mammutüritusele, mis kestis ajaliselt pool kuud.  Minu jaoks oli see aeg aga ähmastunud. Ma nimelt oli selle ürituse üks läbiviijaid ja minu jaoks oli see kohutava kiirusega liikumine kolme punkti vahel, kus polnud ööd, päeva ja tuleb ka tõde tunnistada kainet olekut. Kui ma kell 3 öösel sain koju, siis äratus oli kell 8 ja kell 10 olid esimesed garaažibändid oma proovides. Sealt ei pääsenud ma ennem kui viimane ansambel esinemise lõpetas, kell 23 ja alati viis edasi tee Vene Draamateatri baari.

Trajektoor oli aga selline kadriorg, linnahalli väike saal ja vene teatri baar. Igal õhul peale esinemisi jõudsin ma sinna. See oli kohe kindel. Muidugi ootsaid seal ees teised. Nii karvased, sulelised kui ka minusugused elektrijänkud, kes olid oma päeva mingis kontserdikohas mööda saatnud.

Vana Tallinn ja Šampus – see oli ainus jook, mida me tunnistasime. Ning, kui kell sai 2 öösel, siis kui hakkasin kodu poole liikuma ( õnneks polnud palju minna) oli tee sinka-vonka .

Sealsamas Vene draamateatri baaris sai iga jumala päev vaieldud Andreas Lukiniga, kes oli lavale minevate ansamblite kordinaator, seal sai võetud Hardi Volmerilt lubadus, et ta “enam ei jahtu” ja see isegi kuhugi kirja pandud ( ma püüdsin seda oma nänni seest otsida, sest see on üks väheseid asju, mis seni alles ) ning seal sai joodud koos kõigi nende karvaste ja suliste muusikutega, kellest ka Mihkel Raud ka oma raamatus ” Musta pori näkku” kirjutab.

See oli kummaline ja huvitav aeg.

Igatahes, saadan kõigile neile, kes sellel ajal seal ringlesid mõtted selle aasta parimad soovid teele.

See pilt siin pole kah juhuslik, kuid ma ei seleta selle pildi tausta – see poleks viisakas …

Kahju muidugi, et kõik mu omad pildid on paberil ja neid on raske siia “kleepida” kui pole scannerit.