Eile jahvatati igal pool selles “kohtuotsusest” ja sellest, kui ebaõiglane see on  ning mis kõik veel ära ei ole. Nagu ikka hommikutel, käin ma oma blogiringil ja kindlasti kuulub sinna Hundi ulu blogi.  Pühapäeval kirjutas Hundi ulg sellest, kuidas inimesed ei tea, millal on lipupäev ja sinna juurde ka seda, et kas peaks üldse peaks teadma.

301-12

Mida siis me üldse peaks teadma oma riigist? Nooremad inimesed ei väärtusta oma lippu ja riiki muidu, kui nad sellega seonduvalt uhkeldada ei saa. Meie oma raha ja riik on muutunud väärtusetuks prahiks enamiku silmis. Miks on meie riigi sümbolid muutunud tähtsusetuks? Miks ei väärtustata seda, mis on meil olemas?

Tegelikult on sellel lihtne põhjus.

Püüdke keelata mõnda 12-15 aastast poisikest, kui ta avalikus kohas pahandust teeb. Tulemuseks saate te ropu sõnavalingu. Paremal juhul võtate kratist kinni ja jõuga keelate mõne sigaduse tegemise, näiteks prügikasti põlema panemise.  Selle peale röögib ta sulle näkku, et kutsub politsei jõu kasutamise eest tema vastu. Iga vähegi normaalne inimene hakkab mõtlema, et kurat need on ju käärid. Ühtepidi sigadus – pistan prügikasti põlema ja teisalt tema keelamine jõuga, sest sõnad toovad kaasa uue ringi – avaliku räuskamise ning kõige lõpuks see, et tema tunneb ennast ahistatuna? Aga nii oleme me oma lapsi kasvatanud. Kusjuures, see polegi nii koduse kasvatuse hädised viljad, kui just ühiskondliku vastutuse täielik puudumine.

Ma ei kujuta ette, mis saab meie riigist 20-40 aasta pärast, kui siis on just võimul meie riigis sellised sõnakuulmatud poisikesed. Kes ühte pidi nõuavad oma õigusi, kuid vastutada ei taha keegi. Sellisel juhul tekib küsimus, kas meil on üldse oma riiki vaja? Riik, mis püsib saamisel ja andmisest pole keegi kuulnud…sest see ei vasta nende eesmärkidele – olla võimul, kuid mitte vastutada. Vaadates praegu juba toimivat riigisüsteemi, siis just sinna oleme me teel.

Mina ei ole sotsiaalpoliitik ja pole ka mingi riigitoimimis spetsialist – kuid nähes iga päev peresid, inimesi ja seda kuidas inimesed suhtuvad oma riiki, ühiskonda ja kaasinimestesse – siis selline tuleviku pilt tekib seda kõike vaadates.

Mida siis muuta? on mõnigi inimene peale suuremat eluuperpalli minu käest küsinud – mis mul muud oleda, kui VAATA PEEGLISSE!

Advertisements