Paar päeva tagasi rääkisin ühe inimesega, kes tegeleb sellega uurida järgi, kas lapsed saavad määratud ajal kooli või mitte.

Kurtis ta mulle, et viimasel ajal on probleem suurem. Lastel puudub tähelepanu- ja keskendusmisvõime. Kuid paljud vanemad ei taha sellest aru saada, et võiks siis paluda koolipikendust, et laps saaks võimaluse edasi areneda. Pigem hoiduvad nad sellest nagu katkust. Ise neil pole aega, las siis kasvatajad tegelevad sellega.

Ometigi vanematel pole aega lastega tegeleda. Ainus asi mida nad hea tahtmise korral jõuavad on teha lastele süüa. Kõigeks muuks pole neil mahti. Vaja on ju  raha teenida, et maksta lõivu heaolule ehk siis kinni maksta seda, mille omale istumise alla on kokku kraapinud ning seda kümne küünega kinni hoida.

Nendest inimestest, kellel on kaelas eluaseme laenud ma isegi saan aru, kuid kõik muud liisingud ja järelmaksud hakkavad mulle üle mõistuse käima. Miks tehakse endale seda? Miks tehakse seda endale? Miks korjatakse omale mammonat kokku, kui tagumik sellele ei mahu ja kogu aeg ollakse õnnetu, et seda ei suudeta koos hoida?

Kas tõesti see asjade kultus on tähtsam, kui omad lapsed?  Ainus asi mille pärast mina siin virisen on minu auto, kuid mulle on see töövahend. Kõige muuta saab siin elada.  Milleks mulle mingeid ninne nänne, kui mul on terve laps.

Kas rõõm tervest, targast ja asjalikust lapsest ei ole piisav, et vajatakse kodukinokeskust ( fraas lapsevanemalt: teen iga päev lisa 2 tundi, see just liisingu osa teeb kuus täis) või siis uut Mac-i ( fraas lapsevanemalt : Ma käin veel laupäeval tööl, sest Mac vaja maksta)

Kummaline maailm. Jäta see laps siis sünnitamata ja osta omale kodukinokeskus 🙂

Advertisements