Hakkasin täna veidi mõtlema, et mis jama see on – Tallinna ja Tartu inimesed on kohutavas teadmises, et nüüd on kindel – elu on kaoses. Samas väiksemate kohtade inimesed on suhteliselt stabiilselt paigas ja ka tööd kaotab vähem inimesi. Tundub nagu oleks väiksemates kohtades ka ettevõtjad stabiilsemad.

Ometigi aastate ja aastate jooksul on mindud linna õnne ja suurt raha otsima.  Need, kes on leppinud sellega, et maal elamine on raske ja maal pole NII LÕBUS elada, kui linnas elavad hetkel stabiilselt. Kuigi ei ole  see nii väärikas ja prestiižne, kui elada SUUR linnas.

Foto NAGI's: V A R E

Loomulikult – saame täiesti aru.  Muidugi, kes ei tahaks olla tähtis LINNAKODANIK. Mina olen muidugi selline loll, kes ei läheks kaikaga ajades kah enam Tallinna elama.

Maal aga vanad inimesed surevad. Majad lagunevad. Elamiskulud ( need kellel käed otsas tegid majad korda, kui oli hea aeg) on maal miinimumis. Vanadele inimestele veel kõlbab. Noored räägivad, et pole tööd. Ja lendavad linna/välismaale.  Ometigi need, kes on teinud ümberpöörde ja tulevad linnast tagasi maale, neil on tööd. Maal on elu odavam. Kartul, peet, porgand on omal maas, neil kes viitsivad. Vesi tuleb omast kaevust ja imbkaev viib solgivee….

Isegi nett on maal olemas. Täitsa imelik, eksole. Muidugi ei ole igal nurgal kõrtsi ja libu kah ei osta teeristilt. Kole elu, midagi pole. Pole lärmi ja pole kisa – kõrvadel hakkab valus, kui vaikuses peaks olema.  Nagu suvel kuulda saab – tullakse loodusesse puhkama ja keeratakse muusikakeskus põhja, et paari kilomeetri raadiuses jooksevad metsloomad peitu. Mis puhkus see on?

Järsku on aeg tagasi maale pöörduda? Minna tagasi oma juurte juurde?

Kuni me küla veel elab .. elad sina KA!

Advertisements