Järjest rohkem kuulen ma inimesi rääkimas, et 1. juulist on hinnad kallimad. Eriti just toidupoes.

Foto NAGI's: e i m i d a g i

Võtsin kätte ja guugeldasin 2004 ja 2005 aasta seisu. Keskmine küttehind oli siis 13.30 eek, leib maksis poes 7.90 ja piimapaki hind oli 6.70.

Praegusel hetkel on keskmine kütusehind 15.20 eek, leib maksab poes 8.90 ja piimapaki hind on 8.00 eeki.

Tunnipalk oli 2004 aastal 19.50 ( selles hinnas võin ka eksida, sest ei leidnud päris õiget kohta) ja hetkel 27.90.

Mina käin poes endiselt sama raha eest, mis 2005. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt nii loll või mis minus valesti on, sest see 300 eek, mida kulutasin kunagi 3 päeva söögile meie perele, kulub mul ka nüüd. Võrdlesin ühte oma 2005 aasta ostutsekki, mis oli jäänud vedelema üleeilse Rimis tehtud ostutsekiga. Kusjuures nii mõnegi asja eest maksin ma 2005 aastal rohkem, kui seda hetkel maksan. Ma tean, et see võib olla ajutine, kuid siiski siiski, MA EI MAKSA HETKEL ROHKEM, kui seda tegin  2005 aastal.

Ainus asi mille eest rohkem maksan on autokütus ja kulud kodule.  Kuid võttes vaheks 2005 ja 2009 aasta palgavahe, siis see on samuti umbes jälle 2006 aasta tasemel, kuid kõrgem kui 2005 aastal.

Isiklikust kogemusest ja oma tagumikutunnetusest võin ma öelda, et seis on mul palga suhtes nagu 2006 aastal ja väljaminekud kah umbes samad. Lihtsalt ma ei teinud 2007-2008 mingeid suuri kohustusi omale kaela ja ei elanud üle oma nö. võimete.

Miks ma ei võtnud seda 2007-2008 aasta seisu, sest siis oli meil õhupall majandus, st. minu jaoks seda, et kõikidele asjadele oli kõvasti õhku juurde pumbatud. Seda tegi laenurahadega ehitamine ja see meeletu kinnisvara buum, millel polnud põhja all. Siis inimesed kulutasid arutult millele iganes ( ühesõnaga elasid üle oma võimete, kuidas oskasid ) ja võtsid selle majanduskasuvuga seonduvalt omale hulgaliselt igasuguseid kohustusi kaela, millest nüüd on raske selles uues ja muutunud majandussituatsioonis raske loobuda. See on minu subjektiivne hinnang muidugi ja ei pretendeeri millegile suurele, kuid endiselt see kummastab mind.

Minugi ei pretendeeri ma sellele, et olla majandusanalüütik, kuid mul on oma kogemus olemas. Seda hindan ma endiselt ja minu jaoks jäävad mõistetamatuks mõned asjad, millest teised inimesed päevad otsad räägivad.

Palga vähendamine 10% ei ole kindlasti kellegile lõbus ja hindadele otsa panemine käibemaksu näol samuti .. kuid ära ei hakka mina surema mitte mingil juhul. Seda ma kah väitma ei hakka, et hinnad on poes HÜPPELISELT peale 1. juulit tõusnud. Minu jaoks ei ole ju…

Üks kummaline fenomeen on minu omas tutvusringkonnas ikka endiselt – kuni tänaseni on on minu tutvusringkonnas kaotanud töö endiselt vaid 2 inimest ( arvestasin seda siis umbes 20 tööealisest inimesest,  mõlemad on juba uued kohad kah leidnud) ja see 10% palgakadu on peaaegu kõigil. Surema ei hakka aga mitte keegi.

Ikka vaatan seda MASU ja tundub mulle ka nüüd pool aastat hiljem, et see MASU on õhku täis nagu seda oli ka meie majandusõitseng. Pigem on see omamoodi müügiartikkel, sest need kes sellest MASU-st kaotasid otsivad uusi võimalusi teenimiseks…

Advertisements