Mäng – see on tavaliselt lastele omistatud tegevus. Kuid kas see ikka päris nii. Me kõik oleme omamoodi nukud sellel elu näitelaval. Me kõik mängime päevast päeva mingit rolli, tihti endale sellest isegi aru andmata.

Foto NAGI's: a k n a s t

Hoopis olulisem küsimus tekib, et kui tõsiselt keegi seda mängu nimega elu võtab. See aga juba sõltub sellest, kui oluliseks inimene ennast ümbritseva suhtes peab. Kui tõsimeelne ja järjekindel on tema teadmine iseendast. Kui inimene pole endast teadlik ja kõike tõsimeeli võtab, siis on tema elu üks suur vihastamise meri. Muidugi saab vihastamist kah teeselda ja see on kah üks põnev mäng. Tegelikult isegi see, kui me tööd teeme on üks liik mängu. Need, kes teevad seda tööd, mis neile meeldib, need mängivad lustiga. Kes vastumeelselt, need on justkui pahad tegelased, kuskilt mehhiko seebist….

Minu kass mängib kah hommikuti. Saba kohev ja ajab mööda maja mänguhiirt taga. Tema jaoks on see kah midagi väga olulist, sest kui teda sellel ajal segada, siis vaatab ta sind nii pahase näoga, juskui oleks sa teda kõige suurema roti püüdmise jahiretkel seganud.  Just nagu mingi mehhiko seebi halb tegelane, kes on vahele jäänud.. 😛

Meedia haukumine teemal, kas Kerli jäljendab mingit välismaa tibi või vastupidi – oo püha staarimäng. Kes meist seda poleks kõrvalt näinud ja vaikselt pihku itsitanud… Lahe kas pole?

Esmaspäeva hommik. Uus nädal hakkab… Egas midagi mõnusat mängulusti teile kõigile!

P.S. Isegi surm on kohati mäng. Keegi sureb – temal pole elavatest enam sooja ega külma – kuid elavad tantsivad ümber tema ja teevad traagilisi hääli. Pärast ennast vaadates on mõnedel inimestel häbi, kuid enamasti on nii, et inimesed respekteerivad seda mängu just sellisena nagu see on. ( NB! ma ei räägi praegu hingevaludest ja muudest tunnetest)

Advertisements