Kohati ma avastan blog.tr.ee lehel ringi luusides ( seda tuleb umbes kord kahe nädala peale ette ), et minu blogis on järjekindlalt teatud kodanikud ringi rännanud. Selline hommikune ring on peale tehtud. Tundub, et teada saamaks, kas ma olen teinud midagi vääritut, mille nimel tasuks oma meeled erksaks teha ja rõõmsalt endale teadvustada, kui palju parem keegi on minust ning mu tegemistest.  Kõige rohkem paneb mind imestama nende inimeste püsivus.  Ühe inimese puhul ma seda aiman ( halleluja.. maailm on endiselt alles ) ja ma arvan, et tema on ka ainus, kelle sellist stabiilsust ma mõistan. Teiste puhul aga on see kummaline ja kummastav.

Samas, et oleks selge – te kõik olete minust paremad. Selle peaks kohe aluseks võtma. Edasine on juba tehniline küsimus. Kui palju ja millisel moel – selle üle annaks vaielda. Mina olen üks maal ennast hästi tundev mömm, kellel pole elitaarse eliidiga mitte mingisugust pistmist. Aegajalt võtan välja vaid oma “relva”.. hõõrun selle sihiku puhtaks ja lähen jahile.  Kõik mis ette jääb “lasen maha”.

Seega, kõik te olete paremad .. kes tahab võivad ka vasemad olla. Samuti ülemad või alamad. Ausõna, minul on sellest kamakaks. Mina olen mõnuga siin metsas omaette ja ei laulan vaikselt omaette … “Ma kolin ära koju, see linn ei võlu mind, see linn ei tõsta tuju, see linn ei vaja mind..”

Advertisements