Kui päris algusest alustada, siis see mõte oli mul juba ammu, et kirjutada igasugustest suhetest ja sellest, mis siis on mõlemalt poolt toru otsast vaadatuna nii naiste kui meeste puhul argumentideks. Viimaks lugedes sellest juhtumist pidasin õigemaks ka oma seisukoht välja tuua, sest mul on elu kinkinud võimaluse vaadata selliseid olukordi kõrvalt ja olla ise üheks osapooleks suhtes, kus on tükk tegemist sellega, et see paat ümber ei läheks.

Alustaks aga siis sellest, et kogu see lugu selles artiklis on ühepoolne. Mehe kommentaari polnud. Samas, olen ma kindel, et sealt ka midagi eriti tarka ei tuleks, pigem suur hulk eneseõigustust ja seda, kuidas maailm on juba LAPSEPÕLVEST alates talle sügavalt liiga teinud. Lisaks muidugi hulk mehelikke ( tema arvates siis, sest pühvlit pole see mees jahtimas käinud) õigustusi tänapäeva ühiskonnas.

Mis puudutab aga naist, siis üks viide tekitas sügava hämmastuse. “Nüüd pidi Külli jõudma lapse kõrvalt tegelda ka kassipojaga, teda tassist piima jooma ja pissil käima õpetama, temaga mängima ja liiva vahetama. Gunnar neid ülesandeid endale ei võtnud.” Otse loomulikult ei võta mees endale neid ülesandeid, sest tema arvates oli selline kassipoja koju toomine võrreldav jahil käimisega ja naisele nö. ürgmehe kombel “liha” koju tassimisega. See kas naine võtab kassil pea maha ja praeb pannil või siis hakkab teda nuumama, see pole enam mehe asi.

Muidugi on antud loos suhte esimeseks aspektiks üldse see, et mõni mees ei saa kunagi täiskasvanuks. Igal võimalikul moel istutakse emme põllesabas kinni, isegi siis, kui emme on juba surnud. Sellisel juhul on kaks võimalust, kas emme on hea ingel või emme on see, kes tema elu ära rikkus. Kui emme elu ära rikkus, siis on naine see, kes selle eest karistada saab ja hoidku jumal selle eest, et selle naise lapsepõlv pole harmooniline olnud. Lõppeb see sellisel juhul tihtipeale sellega, et ainus võimalus on hulluks minna. Teisel juhul lõppeb asi sama moodi, naisele heidetakse emme usinust, headust ja heldust ette, sest iial pole naine nii hea kui emme. Nii ongi lõhkine küna. Armastus/vihkamine on ema vastu nii suur, et see uus naine, kes elus on ikkagi TEINE naine elus. Selliste meeste esimeseks tundemärgiks on aga see, kui nad on TÄHELEPANELIKUD naise vastu. Mina ütleks naiselikult pisiasjades sobrajad. Mehed üldistavad ja ei mõista pooli pudrunõusid. Nad ei tahagi mõista, neil on ükskõik, milline muusika naisele meeldib või milline värv on oluline. Ainus mida nad teavad on see, et naine ütleb armsalt ma tahan, siis mees ei mõtle vaid läheb jahile. Mitte ei hakka olukorras uurima, kuidas värvid sobivad või mis on selle tahtmise taga.

Naine nähes sellist mees peaks mõistma, et see on emmepoja, kes hakkab tähelepanelikult tema kõikidest mõtetest enda omi tegema. Seal juures siis oma meeldimisi ja mittemeeldimisi väljendama.

Mehed aga sattudes sellisesse olukorda hakkavad tundma ennast alaväärsena. Nad on pisiasjadeni enda jaoks selgeks teinud olukorra aga naine ei võta neid tõsiselt. Tahab ikka oma teha, kas siis huuli värvida või ka siis lihtsalt sõbrannadega välja minna. Nii, et mees jääb lapsega koju. Sellesse situatsiooni sattudes – tulles siis enda arust naisele vastu, hakkab neile tunduma, et neid koheldakse alaväärsetena. Tulemuseks on aga vastas seis, sest naine heauskselt arvas siinkohal, et mees võtab tema rolli ajutiselt enda kanda ja mees uskus, et see on mehelik tegu, kuid siis selles olukorras olles, tunneb ta kuidas ta ei saa tegelikult sellega hakkama ja HAKKAB süüdistama naist, kes ta sellisesse olukorda pani. Mis on samuti mehe poolt vaadatuna õige. Naine aga võtab meest sellise “tähelepaneliku” kaaslasena, kes teab kõike ja ometigi mees isegi olles üdini tähelepanelik, ei tea lastest mitte halli haisugi.

Kui nüüd seda kõike eemalt vaadata, siis on tegemist klassikalise usaldamatusega. Kaks inimest on koos, kuid vaid ühe armastusest ei piisa. Mõlemad inimesed peaks armastama ja usaldama. Aga kuidas saab üks mees, kes siis ei usaldanud oma emmet või usaldas vaid oma emmet – usaldada teist naist? See on ju võimatu!?! Just, selliste meeste jaoks on see võimatu, sest nende puhul puudus isa tähtsus. Kas siis isa oli just selline, nagu nõukogude ajal oli meeste peale sunnitud roll – naine ja lapsed on üks teema, teine teema on mehed ja kogu lastega tegelemise vastutus oli emade kanda. Või siis isa oli kogu sellest nõukogude võimust nii muserdatud, et ainus võimalus oli vaadata pudeli põhja. Tihti pealtnäha “korralikes” peredes kasvanud mehed on siiski lõhutud ja tükkideks, sest nende maailm on lammutatud laiali ja nad ei oska seda kokku panna.

Samuti naised, kes peaks oskama seda siis oma naiseliku tarkusega lappida, on samuti kasvanud katkistes ja vildakates peredes – neil endal puuduvad oskused ning mis peamine – puudub usaldus meeste vastu ning sellised suhted on algusest peale vildakad.

Kõik need lood, mis viimasel ajal on meedia vahendanud saavad alguse sellest, et puudub usaldus ja uskumine, et homne on parem, kui tänane. Loobutakse ehitamast ja loomast kooselu. Usutakse, et valmis suhted on poes riiulil müügiks ja sealt võib seda osta. Ometigi on see töö, mida peaks ehitama iga päev. Iial ei tea, mis on see kivi, mis on abielu kapsaias ja mille vastu võib ära lüüa oma varba.

Seega iga suhte alguses peaks kõik naised omale esitama küsimuse, kas nad tahavad ehitada seda maja ja sama moodi peaks tegema mehed. Isegi, kui nad on oma emmepojad, kes võrdlevad kõiki naisi oma emadega, nii heas kui halvas mõttes. Lisaks muidugi usaldus, mis peaks olema eelduseks suhte alguses. Lootus, et tehtud vead ei maksa ennast kätte, on tühi lootus.

Advertisements