Ma usun, et iga kolmas ( kaasaarvatud mina ) tahaks kogu selle jutu peale hakata rääkima, et nii asju ei aeta ja muud jutud lisaks.. Aga uskuge, ma olen seda juba kuu aega teinud ja ma arvan, et kasu pole sellest kah enam midagi… aga sellegi poolest, kopeerin logu selle loo siia ringi, et järgmised või ka ülejärgmised kodanikud ei saaks samamoodi petta. Kokkuvõtvalt on Hr. Unt poolt tehtud teod algusest saati üks suur pettus. Võiks ju targutada, kuid kas see annab midagi juurde? Kahtlen selles sügavalt, kuid kellel on juriidilisi teadmisi, siis igasugune abi on teretulnud, kas siis läbi minu või otse orginaalpostituse kommentaaridesse.

***

“Mina olen Eesti parim kaevumeister” Viktor Unt

Meie majapidamises puudub kaev, korraliku joogiveega kaev. On olemas soo serval asuv puit rakisega kaev, kuid see on vaid 2.5 meetrit sügav ja toitub soost tulevast veest. Juua seda ei tahaks.
Kaks aastat tagasi lootsime saada kaevu. Leidsime kontakti ja tuli mees tegema. Tegi ühe augu, aga kui juba kuus raket sees hakkas kartma ja tegi teise augu. Seal tuli neljanda rakke ajal jutt, et kes siis nüüd garantii enda peale võtab, et vesi tuleb. Tere hommikust, eks ole. Tuli välja, et varasemalt oli see mees – Ants Juur – teinudki selliseid madalaid kaeve ja kui asi hakkas minema sügavamaks mees ei julenud teha, sest puudus kogemus. Praeguseks on ta kaevutegemise lõpetanud ja üritab oma firmaga ehitusalal “läbi lüüa” ehk siis Lõuna-Eestis ta oma kehva maine pärast tegutseda ei saa ja kolis nüüd Pärnumaad vallutama.
Juhuslikult leidsin Tartust Aivar Aleksejevi. Tundus tore mees esmaemotsiooni põhjal ja kuna ma olin viimase peal rase ning härra abikaasa on ämmaemand jätkus juttu kauemaks :) . Sel ajal kui mina sünnitusmajas aega parajaks tegin hakkas Aivar kaevu tegema. Ma ei tea, mis põhjustel, aga tema paarimees ei saanud mingi hetk tulla ja töö jäi katki. Niipalju Aivar tegi, et leidis oma onupoja Kalevi.
Kalev tuli ja tegi neljanda augu. Ühel hetkel oli rakkeid juurde vaja ja sealt tekkisid lahkhelid. Kalev pakkus võimaluse, et tema leiab transpordi ja laseb Ikodorist rakked tuua, aga see hind tuli kordi kallim kui ise järelkäruga neid vedada. Suutsid nad mu mehega siiski kokku leppida, et esmaspäeva hommikuks on rakked olemas (parasjagu oli neljapäev). Rakked olidki olemas, kuid Kalevist polnud kippu ega kõppu. Terve hommikupooliku oli telefon väljas ja siis millalgi peale kahte Kalev helistas ja teatas, et oli just ärganud ning täna enam ei tule. Teisipäeval käis ja viis oma asjad üldse ära. Kui mu mees helistas sai ta sõimata, et rakete tagant on kinni vajunud ja seal ei saa enam edasi teha. Helistasin ise ja proovisin ikka rääkida. Kõigepealt sain teada, et Kalev tundis justkui oleks teda süüdistatud joomises??? Pärisin hiljem mehelt selle kohta aru ja ta oli pehmelt öeldes sõnatu – sellist asja polevat neil kõne allagi tulnud. Seejärel Kalev teatas, et nemad on üle keskea mehed ja kuna on juba oktoobri algus, aga neil radikuliidid ja muud hädad, siis nemad edasi ei tee. Kinni ka ei aja.
Järgmine aasta otsustasime olla targemad. Ütleme nii, et omad vitsad andsid ikka korralikult naha peale. Taotlesime riigilt Hajaasustuse Veeprogrammi raames toetust, sest endal meil sellist raha enam poleks olnud. Kõik Lõuna-Eesti kaevumehed teavad Viktor Unti. Teda kirutakse ja vannutakse ning samas vaadatakse pisut ka alt üles, sest ta olevat ju parim. Ainult tema oskab. 48 aastat kogemust. Nii ta vähemalt räägib. Ja meie otsustasime, et kuna härral oli ka nõutav registreering Majandustegevuse registris, võtta temalt hinnapakkumise ning selle põhjal taotleda riigilt ja vallalt toetust.
Viktor käis sügisel ja pani paika koha, kuhu kaev teha. Leppisime kokku, et ootame kuni ilmad on soojemad ja me ise ka maal, siis asume tööde kallale. Või õigemini tema asub ja meie naudime rõõmsalt puhta vee joomist mõne aja pärast.
31.mail sõlmisime Viktor Undi ja Šurf OÜ-ga lepingu, mille põhjal oleks meil pidanud 11. Juunil olema õuel vett täis kaev. 18. Juunil pikendasime lepingu tähtaega 1. Juulini ning lisasime klausli, et esialgse hinnapakkumise (selle alusel taotlesime Hajaasustuse veeprogrammi raames raha) summat (49 500.-) ei ületata ning see summa sisaldab ka trassi kaevamist majani ja veetorustiku paigaldust. Viktor Unt väitis, et tal siis parem kombineerida asju kui kaev läheb oodatust sügavamaks. Meie poolt sai 31. mail makstud 15 000.-, kiviraidurile ning sõelutud liivakoorma eest 3000.-, 6 rakke eest 3600.- ja lisaks lepingu pikendamisel 6400.- nö lisaettemaksu. Algne väidetav veesoon asus praegusest kaevamiskohast umbes meetri jagu eemal ning praeguses kohas on maas juba ligi 22 raket ja vett ei kuskil. Esimese prognoosiga väideti kaevu tulevane sügavus 8 raket, mitte rohkem. Brigaadis oli kolm meest: autojuht ja kaks kaevurit. Autojuht jaanijärgsel nädalal enam ei ilmunud. Esmaspäeval, 28.06 tõi V.Unt ise mehed kohale, kuid järgi neile ei tulnud. Viisime ise nad lõpuks koju (kokku 40,5 km). Järgmine hommik väitis herr Unt meestele, et mu elukaaslane viib nad koju, kuid mu elukaaslane ütles selge sõnaga, et ta ei saa seda lubada, sest peab tööl olema. Peale lõunat selgus, et mu mees jõuab peale kuut. Palusin töömeestel siis V.Undiga ühendust võtta, et nad ikka koju saaks. Unt vastas, et tema ka ei tule ja kõik jääb meie õlule. Ma ütlesin meestele, et vaevalt mees peale tööd jaksab veel sõitma minna ning palusin neil ikka oma ülemusega asja klaarida. Sain väga „ilusaid“ sõnu kuulda ja mina kui kaevutahtja peaks põhimõtteliselt kõigega vaikselt ning vaguralt leppima.
1.juuli oli tähtaeg, mille kohaselt oleks pidanud kõik valmis olema. Sel päeval helistas vallavanem Undile ja päris aru. Samuti suhtles pisut hiljem minu mees hr Undiga. Viimane arvas vist, et me vallavanemaga üldse ei räägi ning üritas mõlemale poolele ajada endale kasulikku juttu. Kui mu mees juhtis tähelepanu sellele, et rääkis just ka vallavanemaga ähvardas Unt asjad kokku pakkida, sõimas pisut ja viskas toru ära. Sellepeale mu mees helistas tagasi ja lubaski sellise käitumise korral advokaadi poole pöörduda ning edasi kohtus asju lahendada. Viktor Unt muutus plaksti kohe viisakaks ja lubas tulla lepingut pikendama. Seda aga ei juhtunud. Mehed aegajalt käisid, nii umbes kolm päeva nädalas.
Vallavanemaga olime tihedalt kontaktis ning tema uuris ka Maavalitsusest, mida nüüd edasi teha. 13. juulil sain Valga Maavalitsuse spetsialistilt Kersti Lepikult sellise info : “Vaatasin ka Šurf OÜ registreeringut majandustegevuse registris ja sellest
nähtub, et registreering on peatatud alates 01.05.2010 – seega puudub
antud ettevõtjal käesoleval ajal üldse õigus ehitusteenust osutada.”

Asi hakkas ilmet võtma. Selgus see, miks härra Unt viisakaks muutus kui kohut mainisime. Tegemist on ju sulaselge seaduserikkumisega. Kuna tal samal ajal oli käsil ka paar teist kaevukaevamist teise brigaadiga, siis on mõistetav soov mitte sattuda seadusesilma tähelepanu alla.
16. juulil saatsin Viktor Undile kirja, kus soovisin konkreetset vastust, mis saab edasi, kuna tööd lõpetatakse ja mil viisil seda tehakse. Kuna olin kuulnud töömeestelt, et tõenäoliselt tuleks edasi teha puurkaevuna seda asja, siis pärisin aru ka vajaliku loa olemasolu kohta.
Samal päeval suhtles Viktor Unt ka mu mehega ja väitis, et laupäeval, st. 17. juulil ta tuleb koos tuttava puurkaevutegijaga meile, et vaadata koht üle ning “meie saame siis tolle mehega ise hinnas kokku leppida”. Misasja? Temaga on ju töö pooleli. Mu elukaaslane rõhutas mitu korda Viktorile, et vastaku palun meilile ka, mis talle saadetud sai.
19. juuli hommikul saabus selline vastus:

Valga Maavalitsuse Palupera valla Rippina talu salvkaevu
ehitamise lõplik AKT.

Salvkaevu koht on määratud pendliga õigesti, kuid geoloogiline maa struktuur ei võimaldanud seda kaevu normaalselt kaevata. Pinnas sisaldas ainult suuri kive ja jämedat kruusa. Tuli kasutada kiviraidurit, sest kivi oli üle meetri lai. See kõik võttis aega. Pakutud oli 10 rakkeline kaev, sest nägin , et vesi on kõrgel ja orus asuvas kaevus veepuudust ei esinenud. Suure majapidamise jaoks oleks seda vähe olnud. Kaevasime 24 raket. Vahepeal tuli kaevust kõik rakked välja võtta, sest alumised rakked läksid katki ja terved tagasi panna. Rakked purunesid mitu korda. See tekitas ohtlikke olukordi töö tegemisel ja võttis palju aega. Peale viimase rakke purunemise ja väljavõtmise rakked enam edasi ei läinud. Kaevu põhi muutus saviseks ja rakete taga asuv kivine-kruusane pinnas surus rakked kinni. Tekkis suur oht sügaval kaevus töötamisel. Lõpetasin salvkaevu ehitamise. Uurisin pinnase struktuuri Eesti geoloogiast. Nende arvates võib see talu koht asuda „ maetud oru“ piirkonnas ja vee kättesaamine on raskendatud. Kuna pendel näitab veesoone olemasolu, siis võiks proovida edasi minna peenema metalltoruga „peitelpuuriga“. See on ohutu ja võib tulemusi anda. Mina ise selle tööga ei tegele ja selleks tööks vahendeid ei oma. Tean inimest, kes sellega tegeleb ja võib aidata.

Šurf OÜ esimees Viktor Unt
19. juuli 2010.a.

Minu kui ehitusalal absoluutselt võhiku jaoks oli sellin asi hämmastav. Tööde lõpetamise akt peaks minu arust vähe konkreetsem ja detailsem olema, mitte nagu vendade Grimmide muinasjutt välja nägema.
20. juuli hommikul sõitis Viktor meile kohale ja lasi meestel vintsid ja muud töövahendid käru peale laadida. Muuseas sõimas mu meest kui too julges küsida, et kuna me oma raha tagasi saame ja pani ajama.
22. juulil sai mul hing täis. Saatsin hr. Undile kirja, kus panin kirja kõik minule hetkel tekitatud kahjud. Kuna meil seisab korteri välja üürimine hetkel siin puuduva joogivee taga, siis panin kirja ka kõik linnas pesemaskäimiseks tehtud bensukulu ja saamata üüritulu.
Täna, 27. juuli hommikul olin kodus koos lapse ja raseda sõbranna ning tema lastega kui Viktor Unt meile sõitis. Kamandas mehed masinast välja ja rakkeid peale laadima. Kaks raket jäid temast maha heinamaale kui ta nädal varem minema läks.
Mina loomulikult ei olnud sellise asjade käiguga nõus ja keelasin seda teha, sest seni kuni mina pole ju saanud raha tagasi on need rakked ka minu omad ja see oleks vargus. Siis Unt ärritus ja kukkus sõimama. Mul tekkis tõsine hirm oma ja teiste kaaskondsete elu ja tervise pärast, sest härra minevik ei ole just rahuliku inimese oma ja kutsusin politsei. Seni kuni politsei tuli sai veel tsirkust: ähvardused, sõimamine jne. Politsei kohale jõudmine ei mõjunud härrale eriti. Loomulikult ei lasknud ta korravalvuritel rääkida ja rääkis ise oma joru. Nagu tavaliselt. Politsei ütles talle õigesti: “sina oled kaevutegija, see on sinu töö ja sellega kaasnev risk kui vett ei tule, sinu vastutus ja kuna siin vett ei tulnud, siis järelikult sinu kahju. Midagi pole teha.” Viktor jonnis ikka vastu, et tehnilised põhjused ja “geoloogiakeskus ütles kindlalt, et siin on maetud org ja sellepärast polegi vett”. Sellepeale küsis politsei, et miks ta siis enne tööde alustamist ei teinud vastavaid uuringuid – kas siin reaalselt ikka on võimalik kaevu teha, milline on geoloogiline olukord jne. Kuna sellele ei osanud Viktor midagi tarka vastata jätkas ta oma rakete nõudmist :tema omad ja tema omad. Politsei tegi talle selgeks, et kui mina olen raha maksnud on need minu omad ning Viktori tegevust võib käsitleda vargusena.
Siis tuli juttu selles 23 rakkega august. Politsei tundis huvi, miks see on kinni ajamata – majapidamises ju väike laps ja see on ohtlik auk. Viktor hakkas siis peale, et vallast peab tulema ekspertiiskomisjon ja enne seda auku ei saa kinni ajada. Lõpuks ta ütles mulle, et maksab raha augustis. Kui palusin tal see mulle ka kirjalikult meili panna härra ärritus ja ütles, et “aga kui ma ei maksa, siis sa jooksed selle paberiga kohe politseisse”. Otse loomulikult ju.
Igatahes lõpuks suutis politsei natuke Viktorile aru pähe panna ja ta lahkus. Mina aga olen ikka teadmatuses – mis saab edasi? Kui me ei suuda detsembriks saada endale joogivett tuleb raha ju riigile ikka tagasi maksta ja kui Viktor mulle seda ei tagasta peame oma vahenditest selle leidma, mis hetkel on üsna raske.
Olen suhelnud juristidega ja kahjuks valitseb suhtumine “ah lase minna, selliseid asju on nii palju”. Ma ei saa seda nii jätta, sest võibolla leiab Viktor järgmise noore pere, kellega samamoodi teha. Mingigi märge peab tema tegevusest ikka jääma. Lisaks ei mõista ma, kuidas selline “pisiasi” nagu see, et antud isik ei tohi ehitusteenust üldse osutada mitte kedagi ei loksuta?? Kas seadused ongi siis nendele vilistamiseks?

Aga noh, mul oli ikkagi “au” kohtuda “Eesti parima kaevutegijaga” .