On kummalisi ja veel kummalisemaid. Tunnistan kohe alguses, et ma olen lasknud isevoolu minna sellele kõigel ja minu aktiivsus piirdub sellega, et ma ei eita midagi. Aktiivsed kohad on mulle  FB-s, kui ma isikud kas enda ajaloost või elust välja sikutan – kohtumisrõõm ja mõnusad hetked – oo jaa… Ometigi jah, tuleb ka minul selle Facebooki inimeste kogumise suhtes sõna võtta. Miks koguda tundmatuid või siis ka kuulsusi? Neid isikuid, kellega sul iial mitte mingisugust pistmist pole? Neid, kes on kuskil kaugel ja pole kunagi sulle ühtegi sõna või mõtet ajast sinuni kandnud? Miks?  Kas see on poliitiline – mõne inimese puhul tuletab see meelede kunagist Terje Aru – kelle valimisreklaamiks oli oma Leksuse kõrval seismine ja tobeda lause ütlemine – või siis teadlik arvamusliidri rolli võtmine, et siis kui õige aeg hakkata poliitilist ajupesu tegema…

Kõik need küsimused kerkivad ja kerkivad õhku. Püüan vaadata ja vaadelda ning tihti ka mõista, et mis mängu siis ikkagi mängitakse.. Enamikel juhtudel mängitakse lolli. Aetakse näppude alt sooja auru välja ja täidetakse ruumi tühja müraga. Õnneks on olemas selline pisike nupuke, kus saab kõik sellised asjad kinni keerata. Neid lihtslt ei pea vaatama – kui sa just ei taha vaadelda ja mõista milles see point siis ikkagi on… Nii ma vahel oma vabadel hetkedel üritan mõista, millele see mäng ikkagi käib?

Etturid või siis ka mitte? Õnneks on FB-s olemas see maagiline hetk, kus sa siiski ei pea kasutama oma täisnime – selline ilus võimalus jääda tundmatuks või siis ka omasse rolli .. sellesse maailma, kus hetke määrvad sidumiskohad. Seotud maskiga – näoga ja tegelaskujuga. Mulle sobib ja kellele see veel sobib – miks mitte? Kuid ometigi ei pane see mind koguma inimesi. Eriti ei ahvatle mind see, et koguda inimesi statistilise numbri pärast. Ilus number on 3000 küll, kuid kus on point?

Aga ma istun nurgas edasi ja nohistan uurida – miks ja mille pärast – maailm on nii siga eripalgeline, et mida rohkem ma sellest issanda loomaaiast püüan aru saada, seda keerulisemaks see läheb … Igav kah õnneks ei hakka 😀