Taandareng – sööme peotäisi

5 kommentaari

Nu nüüd hakatakse eestlasi peoga sööma õpetama 😀 Siiani oleme me ikka ennast enam vähem kultuurseks rahvaks pidanud, kes kasutab söömisel nuga-kahvlit-lusikat, kuid edaspidi sööme me siis peoga. Tegelikult päris naljakas oli eile lugeda lehest, et eestlased peaks sööma 5 peotäit kasulikku toitu 🙂 Miks nad ei võiks seda süüa kahvliga või lusikaga? Uuem trend? Või on see oma juurte juurde tagasi minemine nagu Rimis – 1000 aasta pärast…..??

seenesoust

Ok, nali naljaks, kuid mina ei kujuta ette õhtusööki ilma salatita. Kuni veel tomateid jagub, siis hommikuvõileiba ilma tomativiiluta. Samuti ei saa õunu järada … no ma ei tea, meie kandis on metsa servas vanal talukohal hulk õunapuid. Kitsed käivad neid õnneks võtmas. Seenelised haukavad möödaminnes mõne õuna, sest tuleb tõde tunnistada – need on head õunad.  Räägitakse piima joomisest ( nuh hetkel on see muidugi hinnatõusu valguses ikka räige viide ) ja sellest, et inimesed ei tarbi piimatooteid. Kui nüüd kristallselt aus olla, siis ma kahtlen tugevalt nende piimakombinaatide piima väärtuses. Värske lehmapiim on ikka tugevalt miskit muud ja need, kellel on aega ja jäksu ikka talupiima endale muretseda – need ka püsivad tervemad. Selles olen ma kohe päris kindel.

Miks ma arvan, et suurem enamus nendest inimestest ( kui ta just Liisa Pakosta pole ) kes lastega koju jäävad hakkavad mõtlema tervisliku toidu peale ja kui nad on selle maitse suhu saanud, siis kõik see mis lapsega kodus olles tehakse ei kao ka siis olematuks, kui nad uuesti tööle lähevad. Mingid hetked jäävad ja kuigi võib-olla siis kõik pole enam just see kõige õigem, siis soust, kartul ja salat jäävad ikka menüüsse..  Korilasteks jääme samuti, kes iga vaba hetke sügisel veedaks metsas 🙂

Mina usun, et sellesks tervislikult süüa ei pea me pihkudega sööma hakkama. Piisab sellest, et vaatame, mida me oma hammaste vahelt suhu topime. Ma usun, et kahvliga on palju parem süüa 🙂

Kuidas blogiruumi kihama panna – Zeetale

20 kommentaari

Tahtsin kokkuvõtet teha joomise teemalistest postitustest ja ka kommentaaridest, kuid neid ikka veel tilgub juurde, seega mõtlesin vahepeal, et vastaks pikemalt ühele kommentaarile. Teides olid suht asjakohased ja siis kas väitlemised või ka muud, kuid see oli selline puhas ja ehe oma vahetuses. ” zeeta sept 11, 2010 @ 13:38:11 [Edit] mida ma peaxin sööma v jooma, et oskaxin kirjutada midagi sihukest, mis panex minu blogi ka natukesex niimoodu kihama?” Tõesti mida 🙂 Järsku kodus tehtud leiba? Jooma lehmapiima, poepiima asemel ja elama?? Ok, see oli nali.

Tegema? Tegema ei peagi muud, kui olema valmis ora sipelgapessa torkama ja seda ka tegema. Valmis seisma selg sirgu oma seisukohas ja mitte murduma. Valmis alati jonnima ja lolli mängima. Valmis selleks, et sinu tuttavad sulle selja pööravad, sest nende jaoks ei mahu sa nende kujutletud maailma raamidesse. Valmis selleks, et sind tundagi ei taheta. Valmis olema inimene, kes on üksi. Üksi, kellel pole sõpru ja kes ei igatse kah neid sugugi. Okey, mul on mõned erandid, sõbrad, keda ei muuda ka see, kui ma nende aadressil lasen mingi “rõveduse” lendu, sest nad teavad tegelikku olukorda 😀 Õnneks loob see olukorra, kus need, kes ei viitsi ja ei tahagi süveneda – hoiavad eemale ( tõmbuvad eemale sisi vajadusel) ja need, kellel ajusid ei jagu, need parem hauguvad nagu vanamuti rakapenid 😛 Millele on tihtipeale mõnus vastu haukuda, kui selleks tuju tuleb.  Peamine, kui oled loonud endast lolli ja kitsarinnalise inimese mudeli, siis tuleb seda säilitada iga hinna eest. Võib-olla leidub veel keegi sinu tuttavatest, kes sellele hagu juurde annab, maalidest lisaks sinust koletist igal sammul. Siis on eriti lahe .. näed, kuidas vaikselt kõik eemale tõmbuvad ja naudid seda üksindust, mille oled mõnuga välja teeninud. Isegi tobe haletsus ei tungi sellest enam läbi. Teadupärast on haletsus ju enesetähtsuse teine pool.

Muidugi jagb mul ka häid sõpru, kes teavad nö. elu hinda. Nad ei tule sulle oma pähe määrima, kui sa seda ei taha. Sa küsid abi, siis nad annavad sulle seda abi, mida sa vajad, mitte sellist abi, et tunned kuidas sulle öeldakse: ” Ole nüüd imearmas ja võta see abi vastu, muidu saad vastu lõugu!”  Kuigi küsisid abi, antakse sulle seda, mida sa ei vaja. Enamuse ajast on inimestel lihtsalt ära kuulamist vaja. Sõber, kes suudab sind ära kuulata ja sinna juurde ei hakka oma tõekspidamisi laduma on tõeline sõber. Kaja ema on üks sellistest. ( küll ta ise aru saab, milleks talle tuld näidata ) Samuti on selline ärimees Nossovi abikaasake 🙂  Mõnusad kaaslased, kes ei topi oma nina sinna, kuhu neid ei kutsuta ja kelle puhul ei topi mina nina sinna, kuhu mind ei kutsuta.  Aga sõbrad sõpradeks. Nemad on ja jäävad olema. Just sellisel neile omasel moel.

Aga jah Zeeta, nii kirjutades saad sa lahti enamusest tuttavatest. Kui sa selleks valmis oled, anna tuld.  Muuseas, ära ei tasu unustada tirriteerimist. Siis on täpselt näha, kuidas jõujooned liiguvad ja maailm pöörleb.

Proosit! ja vastust ei ole :(

55 kommentaari

Kirjutasin tegelikult suure murega ühe postituse. Püüdsin mõista miks on mõned asjad mingit moodi, sest vaatepilt purjus inimesest kriipis hinge. Lootsin, et blogiruumis on inimesi, kes suudavad kaasa mõelda ja arutleda probleemi olemuse üle ning vaatlevad kogu lugu ja minu suhestust sellega tervikpildina .. siis jõudsin ma selleni, mille ma siia kohe ka kirja panen. Muidugi siiras tänu Hundiulule ja isegi Duhhile, kes üritasid asja selginemisele kaasa.  Be Free ja A.I.V.O lisasid täna omad juurde. Kõik OMAS blogis ja oma mõtet väljendamas. Mõnusalt kaasa mõtlemist ja ütlemist jagub…

Millise vastuse ma siis oma MIKSile sain? Oleks ma noor, roheline ja kui ma arvaks, et alkohol on midagi sellist, mis aitab siis nende kommentaaride peale jooks ma ennast täis ( selleks, et poleks nii valus ) ja peksaks pead natuke aeg vastu seina…

Tegelinski arutleb, et joomine võib olla päritav haigus. Täiesti mõeldav mõte, mida peaks ma enda tutvussüsteemis natuke uurima. Vaatlema, kas ja kuidas need jõujooned liiguvad. Oma ühe suguvõsa näite pealt ma seda kinnitada ei saa.

….. rohkem eriti keegi ei arutlenud. Robin üritas, kuid tal tuli nooruse uljus peale. Läks teemast välja ja hakkas asja muudest aspektidest vaatama.

Edasine kõik on tead saamine kuidas keegi suhtub alkoholi. Kokkuvõtvalt on see rohkem hulk eneseõigustust – miks ma joon või miks ma ei joo. Siis minu isiku hindamist – kuidas mina oma blogis peaks arutlema ja kuidas keegi ennast puudutatuna tunneb. Tõeline ameerika seep 😀 Kui aus olla, siis tundub, et mõned kodanikud lõid mulle ka templi otsaette – padukarsklane ( uhh õnneks ei taha nad sellise inimesega isegi suhelda mitte ) ja lasid mu alla vett. Minu meenutuste järgi tehti selline trikk minuga viimati siis, kui üks mamma, kelle poeg oli alkohoolik ( tõeline sopakas) ja kellele ema viina ostis, sai oma pojalt noaga pussitada. Küsimuse peale, et miks ta siis ostab oma pojale viina, kui see joodik on? tembeldati mind padukarsklaseks, kellest tuleks igal NORMAALSEL inimesel kilomeetrite kaugusele hoida 🙂

Muidugi jõusid see kõik välja naiste ja meeste väärikuseni, millest mina oma mõtisklustega jõudsin välja Rooma riigi hukuni. Kui sellised suhtumised süvenevad ja väärikus, kui selline kaob igantite hulka, siis peagi on kogu inimkond üks hall purjus siplev ussikeste mass.  Seadusetus meil juba on, kui vaadata seda korruptsiooni riigi tasandil. Ka see on ju väärikuse puudumine.

Igatahes olen ma pettunud. Pettunud olen ma selles, et kaasa ei mõelda vaid kaasa haugutakse.  Poleks Hundiulgu, siis tekiks tugev sisemine kriis, sest jääks tunne, et maailm on juba kaoses.

Täna hommikul sattusin üllitisele mis viis mu mõtted veelkord sellele, et maailm saab hukka… Üks lõik sellest: ” Mul on kõigist blogijatest keda isiklikult ei tunne oma ettekujutus ning mingi pool-paljas KOLE pilt hävitab selle tavaliselt. Peale seda kaob ka isu jälgida ta blogitegemisi.  Näiteid ma siinkohas tooma  ei hakkaks, kuna ilmselgelt oleks mõnele üsna ebameeldiv kui juhuslikult sattuks siia ning mina hoogsalt arutan kui rõve peletis ta tegelikult ikka välja nägi. Loo moraal seisneb selles, et ärge pange endast pilte. Rikute mõningate fantaasiad ära. Noh,   peamiselt siiski minu fantaasiad.” Ma arvan, et tean kuhu suunas see suunatud on, kuid see ei õigusta mitte kuidagi seda, et suhestus maailma võib selline olla. Peale eilset saadet Õnneleidja tekkis tunne, et sellised inimesed võivad minna ja jalaga lüüa neid, kes ennast ise kaitsta ei suuda….

Tunnistan ka oma viga, et kirjutasin oma Peidus pooles eelmised lood.  Midgi tõsist ei ole ikka mõtet arutada seal, sest see toob kaasa suure hulga sülje pritsimist ja sepavasaraga kärbeste taga ajamist.

LISA: Lisan siia lõppu tavainimese koostatud küsimused. ( kahtlen muidugi selles, et osadel käib see üle katuse )

Jällegi võiks täpsustada:
1) Mis on üldse (psühhofüsioloogilises, biokeemilises vm tähenduses) emotsionaalne tasakaal või taskaalutus?

* sellele küsimusele üks ääremärkus – ma tean selle toimimist, kuid ei oska kirjeldada. Paari päeva pärast ehk ..
2) Miks sarnased stiimulid tekitavad erinevatel inimestel erinevaid emotsionaalseid reaktsioone?
3) Mis tunne küll oleks tunda niisugust emotsionaalset tasakaalutust, mis võiks mind sundida pudeli järgi haarama?

Natuke pettunud

2 kommentaari

Kohati tekib selline jäetuse tunne. Nagu maailmas oleks vaid need inimesed, kes elavad linnades ja need, kes elavad kuskil maal.. need on sellised kohvioad ( ja siis veel küsivad geid, et miks peaks neid ei mõisteta maainimeste poolt ) kellele pole midagi tarvis. See, et riik enam ei maksa 1 klassi minejale kah seda 450 krooni kooli alguse raha, see oli minu jaoks üllatus. Kuid see selleks, las see siis olla nii. Riigi rahakott on õhuke ja jõuad sa kõiki eesti lapsi toetada. Kuid kohalikud omavalitsused toetavad oma valla lapsi. Aga mitte minu 1 klassi last. Lähimas linnas, kus mu laps käib said 1 klassi minejad 1000 eeku ID kaardi alusel. Kuid need olid linna sissekirjutusega. Vallad jagasid oma 1 klassi lastele igasuguseid ja erinevaid summasid. Meie vallas oli asi organiseeritud nii, et valla kooli lastele anti kooliasjad ( seda oli vist 600 eeku ulatuses kooliasju) kuid vaid neile, kes VALLA kooli läksid.  Minu laps ei läinud.

Esimeseks põhjuseks oli see, et vanem õpib linnas koolis ja väiksem keeldus kooli minemast üldse, kui ta ei saa vanemaga ühte kooli. Teine põhjus oli see, et valla kooli klassidejaotus on maakohale omane – mitte teadmiste põhine vaid parem, veel parem ja superhea süsteemis – sõltuvalt siis vanema positsioonist vallas. On muidugi ka lollide klass, kuhu pannakse need, kellel on õppisega raskusi ja need, kellele üritatakse koht kätte näidata. Sorry, mina seda mängu valla kooliga ei mängi. Vähemalt esimese hooga oma last selle süsteemi  järgi lahterdada ei lase.Järsku järgmisel aastal. Kui vanem enam koolis ei käi ja noorem üksi peaks hakkama sõitma.

Nüüd olemegi nö. maa ja taeva vahel. Laps käib 30 km kaugusele kooli iga päev. Olgu peale, koos vanemaga saab ta sellega ka hakkama ja minu oma vajadus linna vahet liikuda on kah täiesti arvestatav. Ometigi ei ole valla toetust kuskilt otsast. ( Muidugi lõhkusin ma nende plaani mulle koht kätte näidata ja laps mingisse klassi lükata, kus nad saaks läbi lapse mulle koha kätte näidata, sest selline pisiasi on maal tundmatu, nagu lugupidamise välja teenimine)

Vahel tunnen ma puudust linnadzunglist. Just selles mõttes, et seal on võimalik enda teadmiste ja oskuste põhjal omale koht kätte võidelda. Sa lihtsalt oskad ja suudad ning siis on sul ka võimalusi. Maal ja väiksemates kohtades on esimeseks numbriks sugulus ja siis edasi juba tutvused ning lisaks see, millised “tähtsad ninad” koos viina joovad.

Ma ei ole veel oma meest närvi ajanud, sest loodan siiski valla poolt mõnes suhtes mõistlikku suhtumist ( kasvõi selles osas, et valla lapsele saab bussisõidukaardi kooli ) aga tean seda, et kui vald veelkord meid nö. üle parda viskab, siis mees kirjutab ennast teise valda sisse ja läheb teise vallavolikogu esimehe juurde. Neil “kahel rebasel” on siis teineteisele palju öelda. Vanad semud teadagi. Kuid siis käivad asjad õnneks lihtsamalt ja mõnigi probleem ning sõda lahendatakse juba eos.

Kuid natuke pettunud olen ikka. Just kogu selles süsteemis, et tehakse vahet .. ja on olemas paremad jne…

Positiivse poole pealt võin öelda, et meie kooli direktriss on maailma toredaim inimene. Ta on ennast 100% koolile ja ka linnale pühendanud. Ta tunneb oma lapsi nägupidi ja teab ning hoolib. Vanem on olnud oma koolis juba 7 aastat rahul ja õnnelik. Väiksema esimesed koolipäevad on olnud rõõmsad ja teguderohked. Igast nurgast paistab koolis välja rõõm ja see, et lapsest hoolitakse. Lapsega tegeletakse ja tema tahe minna kooli on vaid kasvanud.

Kaks valikut

Lisa kommentaar

Täna on selline kummaline päev, et kaks teleajakirjaniku jäid mulle hammaste vahele kinni. Üks positiivses mõttes, teine aga negatiivses. Mõlemad on ka kahest äärmusest. Üks, kes küll kenade sõnadega külvab musta masendust, teine on üdini solvunud, et tema positiivse mõtte on eestlase mogrimärtlus täis lasknud.  Võtame nad siis järjekorras.  Alustaks sellest, et Küllike Rooväli tõstatas teema, mis on vanem, kui maailm. Elujõu küsimuse.  Siin ei olegi kohta sellel, mida ta öelda tahab – need, kes on selles elanud mõistavad sõnadeta, miks võis lõppeda ühe noore mehe tee. Kaastunne on lähedastele nagu ka Hedrise vanematele. Kumb tee oleks sõjamehe/missivenna arvates lihtsam? Arvan, et Hedrise tee…. kuid selle mõistmiseks tuleks olla Surmaga teed joonud.

Olaf Suuder aga üritas maailmale anda midagi positiivset. Seda pisukest, mis vaid temale omasel moel suudab just tema edasi anda… Ja kui see visata pööblile, tuleb vastuseks just see… kõrgelt lastud suured sõnad, mille vääruseks on tühine pisike inimene, kelle ainus mure on kuidas saaks nii palju pappi teenida, et selle eest saaks omale kasutatud BMW osta… või kellele ei lähe korda sugugi see, et maailmas on veel inimesi peale tema… Ometi see, mida Olaf ütles, oli meeldivalt soe ja südamlik…

Mõlemad artiklid igatahes kiilusid minu jaoks.. Üks oma mõistmatusega, teine mõistmisega, et maailmas on seda lollust ikka kilode kaupa 😦