Täna on selline kummaline päev, et kaks teleajakirjaniku jäid mulle hammaste vahele kinni. Üks positiivses mõttes, teine aga negatiivses. Mõlemad on ka kahest äärmusest. Üks, kes küll kenade sõnadega külvab musta masendust, teine on üdini solvunud, et tema positiivse mõtte on eestlase mogrimärtlus täis lasknud.  Võtame nad siis järjekorras.  Alustaks sellest, et Küllike Rooväli tõstatas teema, mis on vanem, kui maailm. Elujõu küsimuse.  Siin ei olegi kohta sellel, mida ta öelda tahab – need, kes on selles elanud mõistavad sõnadeta, miks võis lõppeda ühe noore mehe tee. Kaastunne on lähedastele nagu ka Hedrise vanematele. Kumb tee oleks sõjamehe/missivenna arvates lihtsam? Arvan, et Hedrise tee…. kuid selle mõistmiseks tuleks olla Surmaga teed joonud.

Olaf Suuder aga üritas maailmale anda midagi positiivset. Seda pisukest, mis vaid temale omasel moel suudab just tema edasi anda… Ja kui see visata pööblile, tuleb vastuseks just see… kõrgelt lastud suured sõnad, mille vääruseks on tühine pisike inimene, kelle ainus mure on kuidas saaks nii palju pappi teenida, et selle eest saaks omale kasutatud BMW osta… või kellele ei lähe korda sugugi see, et maailmas on veel inimesi peale tema… Ometi see, mida Olaf ütles, oli meeldivalt soe ja südamlik…

Mõlemad artiklid igatahes kiilusid minu jaoks.. Üks oma mõistmatusega, teine mõistmisega, et maailmas on seda lollust ikka kilode kaupa 😦