Kohati tekib selline jäetuse tunne. Nagu maailmas oleks vaid need inimesed, kes elavad linnades ja need, kes elavad kuskil maal.. need on sellised kohvioad ( ja siis veel küsivad geid, et miks peaks neid ei mõisteta maainimeste poolt ) kellele pole midagi tarvis. See, et riik enam ei maksa 1 klassi minejale kah seda 450 krooni kooli alguse raha, see oli minu jaoks üllatus. Kuid see selleks, las see siis olla nii. Riigi rahakott on õhuke ja jõuad sa kõiki eesti lapsi toetada. Kuid kohalikud omavalitsused toetavad oma valla lapsi. Aga mitte minu 1 klassi last. Lähimas linnas, kus mu laps käib said 1 klassi minejad 1000 eeku ID kaardi alusel. Kuid need olid linna sissekirjutusega. Vallad jagasid oma 1 klassi lastele igasuguseid ja erinevaid summasid. Meie vallas oli asi organiseeritud nii, et valla kooli lastele anti kooliasjad ( seda oli vist 600 eeku ulatuses kooliasju) kuid vaid neile, kes VALLA kooli läksid.  Minu laps ei läinud.

Esimeseks põhjuseks oli see, et vanem õpib linnas koolis ja väiksem keeldus kooli minemast üldse, kui ta ei saa vanemaga ühte kooli. Teine põhjus oli see, et valla kooli klassidejaotus on maakohale omane – mitte teadmiste põhine vaid parem, veel parem ja superhea süsteemis – sõltuvalt siis vanema positsioonist vallas. On muidugi ka lollide klass, kuhu pannakse need, kellel on õppisega raskusi ja need, kellele üritatakse koht kätte näidata. Sorry, mina seda mängu valla kooliga ei mängi. Vähemalt esimese hooga oma last selle süsteemi  järgi lahterdada ei lase.Järsku järgmisel aastal. Kui vanem enam koolis ei käi ja noorem üksi peaks hakkama sõitma.

Nüüd olemegi nö. maa ja taeva vahel. Laps käib 30 km kaugusele kooli iga päev. Olgu peale, koos vanemaga saab ta sellega ka hakkama ja minu oma vajadus linna vahet liikuda on kah täiesti arvestatav. Ometigi ei ole valla toetust kuskilt otsast. ( Muidugi lõhkusin ma nende plaani mulle koht kätte näidata ja laps mingisse klassi lükata, kus nad saaks läbi lapse mulle koha kätte näidata, sest selline pisiasi on maal tundmatu, nagu lugupidamise välja teenimine)

Vahel tunnen ma puudust linnadzunglist. Just selles mõttes, et seal on võimalik enda teadmiste ja oskuste põhjal omale koht kätte võidelda. Sa lihtsalt oskad ja suudad ning siis on sul ka võimalusi. Maal ja väiksemates kohtades on esimeseks numbriks sugulus ja siis edasi juba tutvused ning lisaks see, millised “tähtsad ninad” koos viina joovad.

Ma ei ole veel oma meest närvi ajanud, sest loodan siiski valla poolt mõnes suhtes mõistlikku suhtumist ( kasvõi selles osas, et valla lapsele saab bussisõidukaardi kooli ) aga tean seda, et kui vald veelkord meid nö. üle parda viskab, siis mees kirjutab ennast teise valda sisse ja läheb teise vallavolikogu esimehe juurde. Neil “kahel rebasel” on siis teineteisele palju öelda. Vanad semud teadagi. Kuid siis käivad asjad õnneks lihtsamalt ja mõnigi probleem ning sõda lahendatakse juba eos.

Kuid natuke pettunud olen ikka. Just kogu selles süsteemis, et tehakse vahet .. ja on olemas paremad jne…

Positiivse poole pealt võin öelda, et meie kooli direktriss on maailma toredaim inimene. Ta on ennast 100% koolile ja ka linnale pühendanud. Ta tunneb oma lapsi nägupidi ja teab ning hoolib. Vanem on olnud oma koolis juba 7 aastat rahul ja õnnelik. Väiksema esimesed koolipäevad on olnud rõõmsad ja teguderohked. Igast nurgast paistab koolis välja rõõm ja see, et lapsest hoolitakse. Lapsega tegeletakse ja tema tahe minna kooli on vaid kasvanud.