Prügikastist “elu” ja “tarkust” otsimas…

Lisa kommentaar

Sattusin täna vaatama veidike statistikat .. no mis siis läbi mitme setme aasta .. ( alguse sai ju see blogi juba 2006 aasta oktoobris )  populaarsemad otsinguteemad. Nu jah, kui meenutama hakata, et mis siis on olnud see peamine, siis tuleb tõde tunnistada.. et egas ühesgi nendes järgnevatest pole midagi sellist, millekst kinni hakata … aga omamoodi kummaline on see küll.. Mis siis ikka, eks google ole selline kummaline paik juba kord..

 

Otsi Vaatamist
euroopa kaart 995
mis on armastus 918
ninataga 747
armastus 283
pisarad 253
seagripp 243
uhke olga 222
virgo kruve 206
tallinn 189
naljakad mõtteterad 139
jalgpall 134
mis on armastus? 133
naine 130
hunt kriimsilm 129
hunt 118
mõtted 117
tissid 100
šveits 95
kättemaks 89
nali 80
koerad 78
homo homini lupus est 73
nostradamuse ennustused 68
armastuse mõtteterad 68
järelhüüe 64
d-fruit 63
lumi 62
paljad naised 62
porkuni 61
vanamutt 59
viktor unt 52
käpajälg 52
prügi 50

 

Hoiduge luuravatest tädikestest!

2 kommentaari

Ma sain täna natukene tigedaks.. ma olen rääkinud ühest koerast päris mitu korda .. Rents ehk mäletab .. Koer-Poissi … ja ehk veel keegi…  Nüüd aga vihastasin ma ennast kohe kapitaalselt välja. Ammu pole ma nii vihane olnud ja nii tigedalt urisenud.  Aga, et seda kõike kirja panna ja seal juures ka mitte nii tigedaks minna, et ma välja torman ja mõnele inimesele säru teen..

Nu jah, kõik hakkas sellest, et kuulsin nüüd päris mitu nädalat hiljem, et minu sõbrale Koer-Poisile oli kutsutud vallast keskkonnainspektor kohale, et loom on õues ja näljane ning keegi teda ei hoia.. ( huvitav, kas tädi veetis oma päevi koera passides??!!?? ja mina olen nähtamatu??!!??). Noh vahepealsele loole on selle koera suhtes saanud järg ja see koer-poiss käib meil vaid vahel visiite tegemas.. kui ketist pääseb.. muidu aga püsib ta ilusasti oma uues kodus.

Koer on paksuks läinud nüüd ( karva on 3 korda rohkem 🙂 ) . Kui ta veel aasta tagasi oli selles mõjus, et natuke andis tunda see aja jooksul ja kaootiliselt söömisest tulenenud hädad olid kallal, siis nüüd on ta priske tegelane. Just täna käisime koos lastega teda jälle kallistamas ja paitamas. Ta on ketis kah muidugi, sest egas ta on harjunud sellega.

Siis aga üks tädi, kes kujutab omale ei tea mida ette … ajades taga oma kaotsiläinud meest ( või ka kellegi teise meest ) … läheb KAEBAMA KOERA PEALE!!!  Kamoon, see kes kaebab koera peale, ei tohiks ikka lapsi kasvatada… ( omal tal neid kummalisel kombel ei ole .. ) siis  koer, kes on olnud mulle mitu aastat nagu oma koer.. ja kelle pärast olid pooled ööd unetud, kuigi ta minu oma ei olnud.. LÄHEB SELLE KOERA PEALE KAEBAMA!!!??!!

Igatahes, hetkel ma selle inimese nime veel kirja ei pane, kuid seda ma luban – kui ta veel julgeb selle KOERA PEALE KAEVATA, siis tuleb sõda! Kaevaku inimeste peale ja jagelegu .. mind see ei huvita ja pole ka minu asi, kes kellega käib ja kus.. aga SEE KOER PEAB MÄNGUST VÄLJA JÄÄMA!!  Kui seda koera veel  VALLA KAUDU NARRIB, siis sõda tuleb ja see pask, mis siin ringi lendab laotatakse samuti mööda veebi laiali koos asjaosaliste kommentaaride ja pildimaterjaliga ( seekord mitte minu tehtud kahjuks ) veebi laiali..  Seniks aga vaadake pilti … ja kui te seda tädi kuskil põõsas näete, siis teadke … ta võib ka teie koera kohta lollusi kokku rääkima hakata.. sest järsku ajab ta taga kaotsiläinud meest…

 

 

Surnu sikutamine

3 kommentaari

Kes teist mäletab sellist asja nagu “Ajaveeb 2008” üritust? Mina mäletan, väga selgelt mäletan. Just nagu see oleks eile olnud.  Kui keegi tahab teada, miks ma seda sedasi eredalt mäletan, siis põhjuseks oli Tuulelohe lennu ülbelt paremaks pidav suhtumine. Nuh, see kõik on sügav ajalugu ja vaadates nüüd seda aega tagasi siis mida on vahepeal muutunud? Tegelikkuses mitte suurt midagi… Kõik need kes seal olid nö. otsustajad on endiselt kuskil hämaruses. Muidugi Aarne on endiselt sama hea kribaja kui seni, Jüril on ikka endiselt Nagis “moosiklubi” pidada ja maad ning ilma mööda rännata. Siis veel hulk igasuguseid karvaseid ja sulelisi, kes endiselt kirjutavad ja keda ka olen kohati lugema sattunud ( vaatama).

mõttehetk suves

 

Näiteks Gerd ja Daki … aga ülejäänud tegelased, on nagu teiselt planeedilt… nu jah., las nad siis olla.. sest tundub, et meie maailma piir ei lange lihtsalt kokku.

Kui me aga vaatame nüüd võitjaid, siis Arvo võit oli ju igavesti lahe. Sirje endiselt vasakpoolsus pole ju kah aastatega muutunud… Kes meist ei käiks aga vahel Thredahlia juures mõnda toiduretsepti vaatamas? Mina küll käin 😀 Sille juures kah 🙂 Samas Ulmeguru on nagu ikka oma endises marinaadis ja täpselt õige tihedusega…  Teised pole ka mulle silma jäänud, kui siis Krissu aga tundub, et suvest saati on sealgi vaikus maad võtnud…

Avastasin, kui ajalikud on ikka mõned asjad. Aasta 2008 ei ole nii kauge minevik, et hallid ajurakud ei peaks seda mäletama, kuid ometigi … sellest on saanud sügav minevik ja need nö. tookordsed tõsised tegijad.. nendest on saanud samuti minevik.

Sepa tookordne iroonia – pigem enese kaitsmine onupojapoliitika vastu – sundis mind peaaegu 2,5 aastat tuure keerutama. Kas see oli seda väärt, ma ei tea hetkel, kuid seda näitab ajalugu ja tulevik.  Ma pean selle üle veel järgi mõtlema. Kuid see mida ma tookord endale lubasin on kuhjaga täidetud. Kas ka TASKUTE aeg on otsas…. seda m isegi hetkel ei tea..

Tegelikult vallandas täna selle mõtte mul Virgo Kruuve otsingu vaatamine. Kuu ajaga oli seda lehte otsinguga otsitud üle tuhande korra. Lõpuks sai mul ka siiber sellest 😦 Seda vana asja veel nokkida .. ma ei tea.. läks parooli alla ( ma lihtsalt olen nii vana, et milleks peaks veel miskit tekitama? ) ja kui kellelgi on sigavägavaja seda, siis eks ta küsib parooli.  Kuid ometi tekitas see tunde, et mingi aeg on läbi. Midagi, mis varemalt oli – see on kadunud ja midagi uut sellele asemele pole tekkinud… Just nagu see, kui mu Nagi aeg sai otsa ja nüüd on see pigem twitteri moodi säutsud, millel pole millegi tõsisega mitte midagi pistmist… Siit olen ma ära viinud nii fotojahi, kui ka kokanduse… kõik muu on aga üks tolmu keerutamine ja tühi mulin..

Kas see on nüüd agoonia või mitte, kuid arvan, et miski muutus tuleb ja midagi muutub hoopis teiseks.. mis täpselt ja kuidas, see selgub siis, kui ma olen oma mõtted lõpuni mõelnud…

 

Laps vajab rohkem kui vaid raha!

12 kommentaari

Haridus.. naljakas… räägitakse, et haridus koolis ei anna tulemusi. Mina kes ma nüüd ise kolmas kord esimeses klassis käin, siis mitte hariduse andmises vaid pigem selles, et lapsi ei õpetata ÕPPIMA. Küsimus tuleks pigem esitada hoopis teisest suunast. Mis on meie tänapäeva lastel puudu? Niipalju, kui mina seda kõike näha oskan on see, et kodudes ei ole lastel toetust. Lastele antakse raha, lastele ostetakse asju, neile antakse nänni, neid isegi viiakse reisima aga seda kõige olulisemat – arusaamine maailmast, kui sellisest – see on põhiline probleem ja puudus. Lapsed avastavad ise enda jaoks olulisi asju. Lapsed teevad rahaga majandades omi vigu. Nad topivad oma pisikesed ninad igale poole ja saavad varakult kõrvetada – kuid neile ei kirjelda keegi maailma võimalusi…

Sellest kõigest see algab. Siis, kui on aeg ise õppima hakkada, siis nad valivad selle, mis neile nende õpitee alguses silma jäi, selle mis nende jaoks tundub huvitav, kuid nendes asjades, mis võibolla peaks veel kah nö. valgusvihus olema – sellest pole neil õrna aimugi. Nii hakkab see lumepall veerema, lapsed üritavad õppida ja haarata kuni neil on huvi. Kui huvi aga muutub rutiiniks, siis hakatakse vaid raamides olevate asjade vastu huvi tundma. Kui kodu pole lapsepõlves piisavalt kaasa aidanud, siis jääb see õppimise ala väga kitsaks… just nagu Rents ütles.

Millega seda siis täita? Kuidas seda olukorda lahendada? Ma arvan, et kooli ja muutunud maailma selles süüdistada ei saa.  Maailm on just selline nagu ta on ja me ise oleme selle selliseks muutunud.

Arvan, et võtmesõnaks on suhtlus lapsega. Palju üldse vanemad ona lastega suhtlevad? Ma ei väida, et kõik vanemad ei suhtle, kuid ma võin kindlalt väita, et vähemalt pooled vast kooliteele laste vanemad ei jäksa või ei suuda enam peale päevatööd oma lastega suhelda. Põhjused on sügavamad ja see on samuti paratamatus.

See tuletas mulle meelde, kui USA merejalaväelased käisid Kaitseliitlastele raadiosaatjaid õpetamas. Lõppes asi ju sellega, et noor Kaitseliidu poisike pani raadiosaatjale aku külge, selle esimese, mis ei mahtunud lihtsalt ühe inimese ajudesse…

Hariduses on asjad paigas, kuid kõik hakkab kodudest ja sellest, mida teil on oma lastele anda … USKUGE, palju rohkem vajab laps seletamist erinevatel teemadel, kui seda, et tal on viimasepeal firmajope või suur hulk taskuraha …. Tulevikus annab see palju rohkem tagasi ja annab ka vanematele hingerahu.

Ostame ja müüme lapsi!

33 kommentaari

Näed siis, lapsed jälle on äri. Õigustatud ootusega, et sünnitan lapse ja siis on mul planeeritud laps, kelle eest riik käib mulle pappi välja. Just nii nõutakse hetkel õppelaenu kustutamist. Ok, minu pärast nõudke. Selge on see, et maailm on nii rahapõhine, et selleta ei saa… Ometigi jätab see vastiku maigu suhu.  Sellise tunde, et ma poleks seda last sünnitanud, kui riik poleks mulle lubanud õppelaenu kustutamist. Tühja sellest kõigest muust. Emapalk on niikuinii olemas ja lasterahad tekivad kah, kuni lapse pooleteise aastaseks saamiseni. Peaasi, et riik mulle minu õppimise kinni maksaks. Mis siis, et makstakse kinni veel lasteaiad mu lapsele ja kool mu lapsele tulevikus…

See kummastab. See tekitab tunde, et kui poleks nii, siis poleks ka last. Lihtne, kas pole? Kui mina oma suurema sünnitasin polnud veel mitte mingisuguseid laste rahasid. See oli just see auk, kus aasta jooksul ei saanud äsja sünnitanud mitte midagi. ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI. Kõik asjad tuli ise saada, seda enam, et siis oli just rubla lõpp ja poed olid nii tühjad, et lastega emadele jagus vaid poes piima. Üks liiter päevas. Tavainimene lihtsalt poest piima ei saanud. Ei saanud hapukoort ega ka kefiiri. Siis armastati lapsi. Lapsed ei olnud äri. Emad võitlesid oma laste eest ja püüdsid leida viise, kuidas saada kõigega hakkama – isegi tööl käidi oma laste kõrvalt peale eesti krooni tulekut, sest muidu oleks lapsed nälgas olnud. Mina läksin kah tööle, kui mu vanem sai 3 kuuseks, sest muudmoodi oleks me lihtsalt nö. ära surnud.

Väiksem sündis nii, et kui ta oli poole aastane tekkis vanemahüvitis, mida arvestati siis viimase kuu palgast. Minu viimane kuu oli kodune olla, sest siis toimis veel üks seaduseauk. Alla 12 nädalast rasedust, isegi kui see oli arsti juures fikseeritud ei aidanud koondamise vastu. Seega, mind koondati, kui ma olin 11 nädalat lapseootel. Ok, hiljem oleks saanud selle vaidlustada, sest siis, kui tekkis vanemahüvitis muudeti ka seda seadust, et kui on juba fikseeritud, siis ei saa midagi teha….

Kõige selle valguses vaadates neid teravaid helisid õppelaenu kustutamise teemadel ja seda seakisa aiavahel, siis tekib tunne, et mida te ometi röögite? Lapsed pole müügiks ja neid raha vastu ei vaheta!!! Nii või teisiti saavad enamus lisaks veel vanemahüvitist ja lasterahasid peale selle.  Hetkel ei saa koolialguse toetust samuti enam keegi. See iga aastane 450 krooni oli siiski suureks abiks. Mõistan miks linnavufad ei röögi, sest suurlinnades makstakse seda ikka. Maal ja väikekohtades ainult siis, kui minna valda palvetama ja nuruma….

Nii ongi meie riigis võrdsemad, kes röögivad, nõuavad ja kellel on nö. enda arust õigus pigistada riigilt seda viimast ja need, kes mõistavad, et riik pole võlukaev, kus vesi otsa ei saa… Nördima paneb ikka, kuid kas see muudab midagi?

Samas aga armastust oma laste vastu oleks rohkem vaja, mitte nii, et laps on nagu vahend, oma elu paremaks ja sisukamaks ära elamiseks.( Ühe ema ahastus, et ta ei saagi minna nüüd Türki puhkama koos mehe ja lapsega, sest õppelaenu tagasimakse tuleb teha ja vanemapalk on vaid 10.000..!!??!!) Lastega tuleb vaeva näha, nende elude eest võidelda ja neile näidata teed … teed, mis on armastusega kaetud, mitte ahnuse, nõudmiste ja riigi manamisega…