Näed siis, lapsed jälle on äri. Õigustatud ootusega, et sünnitan lapse ja siis on mul planeeritud laps, kelle eest riik käib mulle pappi välja. Just nii nõutakse hetkel õppelaenu kustutamist. Ok, minu pärast nõudke. Selge on see, et maailm on nii rahapõhine, et selleta ei saa… Ometigi jätab see vastiku maigu suhu.  Sellise tunde, et ma poleks seda last sünnitanud, kui riik poleks mulle lubanud õppelaenu kustutamist. Tühja sellest kõigest muust. Emapalk on niikuinii olemas ja lasterahad tekivad kah, kuni lapse pooleteise aastaseks saamiseni. Peaasi, et riik mulle minu õppimise kinni maksaks. Mis siis, et makstakse kinni veel lasteaiad mu lapsele ja kool mu lapsele tulevikus…

See kummastab. See tekitab tunde, et kui poleks nii, siis poleks ka last. Lihtne, kas pole? Kui mina oma suurema sünnitasin polnud veel mitte mingisuguseid laste rahasid. See oli just see auk, kus aasta jooksul ei saanud äsja sünnitanud mitte midagi. ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI. Kõik asjad tuli ise saada, seda enam, et siis oli just rubla lõpp ja poed olid nii tühjad, et lastega emadele jagus vaid poes piima. Üks liiter päevas. Tavainimene lihtsalt poest piima ei saanud. Ei saanud hapukoort ega ka kefiiri. Siis armastati lapsi. Lapsed ei olnud äri. Emad võitlesid oma laste eest ja püüdsid leida viise, kuidas saada kõigega hakkama – isegi tööl käidi oma laste kõrvalt peale eesti krooni tulekut, sest muidu oleks lapsed nälgas olnud. Mina läksin kah tööle, kui mu vanem sai 3 kuuseks, sest muudmoodi oleks me lihtsalt nö. ära surnud.

Väiksem sündis nii, et kui ta oli poole aastane tekkis vanemahüvitis, mida arvestati siis viimase kuu palgast. Minu viimane kuu oli kodune olla, sest siis toimis veel üks seaduseauk. Alla 12 nädalast rasedust, isegi kui see oli arsti juures fikseeritud ei aidanud koondamise vastu. Seega, mind koondati, kui ma olin 11 nädalat lapseootel. Ok, hiljem oleks saanud selle vaidlustada, sest siis, kui tekkis vanemahüvitis muudeti ka seda seadust, et kui on juba fikseeritud, siis ei saa midagi teha….

Kõige selle valguses vaadates neid teravaid helisid õppelaenu kustutamise teemadel ja seda seakisa aiavahel, siis tekib tunne, et mida te ometi röögite? Lapsed pole müügiks ja neid raha vastu ei vaheta!!! Nii või teisiti saavad enamus lisaks veel vanemahüvitist ja lasterahasid peale selle.  Hetkel ei saa koolialguse toetust samuti enam keegi. See iga aastane 450 krooni oli siiski suureks abiks. Mõistan miks linnavufad ei röögi, sest suurlinnades makstakse seda ikka. Maal ja väikekohtades ainult siis, kui minna valda palvetama ja nuruma….

Nii ongi meie riigis võrdsemad, kes röögivad, nõuavad ja kellel on nö. enda arust õigus pigistada riigilt seda viimast ja need, kes mõistavad, et riik pole võlukaev, kus vesi otsa ei saa… Nördima paneb ikka, kuid kas see muudab midagi?

Samas aga armastust oma laste vastu oleks rohkem vaja, mitte nii, et laps on nagu vahend, oma elu paremaks ja sisukamaks ära elamiseks.( Ühe ema ahastus, et ta ei saagi minna nüüd Türki puhkama koos mehe ja lapsega, sest õppelaenu tagasimakse tuleb teha ja vanemapalk on vaid 10.000..!!??!!) Lastega tuleb vaeva näha, nende elude eest võidelda ja neile näidata teed … teed, mis on armastusega kaetud, mitte ahnuse, nõudmiste ja riigi manamisega…

Advertisements