Uskmatud ajakirjanud pasal..

6 kommentaari

” Ma ei ole keelatud aineid tarvitanud.” Selle peaks puust tegema ja punaseks värvima. Loodetavasti siis meie meedia suudab selle ka välja lugeda. Kuigi kahtlen selles ka juba nüüd. Meie riigis  o n ju heaks kombeks, et meedia mõistab süüdi, hukkab ja tõstab ka kõrgustesse ( meediakuulsused nagu seda on näiteks Lauri Pedaja ekspruut ??!?). Kangesti kipub esimeseks võimuks riigis, kuid kas ka selle võimu kandmine on neile jõukohane?

Hetkel tundub mulle, et pigem see meedia üritab rahvale kohta kätte näidata, hammustades selleda kätt, mis neid tegelikult toidab. Mõnitades inimese vaba tahet uskuda sellesse, millesse inimene tahab.  Tembeldades sealjuures neid, kes  on valinud omale vaba valiku uskuda muud,  kui seda  on määratud tervisenormid – lauslollideks. Ebaeetiliste normide uskujateks ja hea veel, et mitte variserideks… ( Tänane Janek Mäggi artikkel )

Minul on isiklik kogemus normidest kõrvalekalletega ( iga kordne vaidlus anestesioloogiga, et mulle on vaja 2 kordset narkoosi, sest tavapärane ei pane haigutama kah mitte – ja pärast jälle JUBEDAD vabandused, peale  oppi) ja siin esitan ka mina hoopis meie ajakirjanikele küsimuse,  et kas nemad on kõik nii ühesugused tavalised hallid inimesed, kellele on kogu elu 100% normides? Isegi nende aju? sest kui nad ei suuda mõelda 2 sammu ette, et miks pidi inimene, kes on kogu elu puhas olnud just nüüd ennem viimaseid võistlusi tegema sellise triki? Miks nad ei utsita selle poriga loopimise asemel meie teadlasi TÜ ja mujal, et nad teeks analüüse  ja uuriks ning tõestaks, et see on keha füsioloogiline kõrvalekalle.. Kuna paar arsti on juba selle teema ette võtnud, peaks see meie riiklik asi olema. Selle asemel tegelevad meie TAVALISED HALLID KIRJATSURAD pasa loopimisega nende pihta, kes ei usu seda WADA jura ja Veerpalu tümitamisega, sest ta ometi on juba kahes proovis põrunud.. mis iseenesest nagu ma olen aru saanud Dr. Jaan Suurkülast, et üks kana kaka, sest sellistele asjadele normide määramine on nagu tähdedelt kullatolmu püüdmine..

Igatahes, kui seni olid meie meedia maastikul sellised pisikesed tõrvatilgad, siis nüüd on see kõik nagu üks pasalaviin, millel on oma juhtoinaad, kellel võrdub spordist aru saamine teleka ees krõpse närides lolli jutu ajamisega..

Kuramuse kirjatsurad, tegelege millegi kasulikuga ja jätke inimene, kes on öelnud, et ta pole tarvitanud midagi keelatut RAHULE! Parem võtke söetablette, saate oma verbaalsest pasanteeriast lahti …

 

.. aja ja surma ees …

1 kommentaar

Ammu pole mööda blogimaastiku liikunud ( nüüd tundsin jälle seda tunnet, miks ma kolamise lõpetasin ..) ning avastasin, et see mis mind sundis lõpetama kolamist veel laiemaks ja valdavamaks muutunud..  Selline nutune tunne tekkis. Kunagi kui ma veel noorem olin ( need viimased aastad on ka mulle laastavalt mõjunud.. ) oleks ma võtnud kätte mõõga ning tormanud seda kõike mõõgaga läbi torkima. Enam ei viitsi 😦 Näed kuidas nired jooksevad üldisemasse sitalaavasse … aga selle asemel valid –  kolad nendes päris ja selgetes jõgedes, mis selles suures sitalaavas ei uju … (mahedamalt ja uue tulemisena ..).

päris hetked

 

Õnneks midagi maailmas on muutmatu. Mõned asjad on päris ja näilisuse ja ajakulgemisega pole sellel mitte midagi tegemist. Need ülesse puhutud mullid, kukuvad varem või hiljem kokku. Need, mis on ajast tekkinud ja siiralt seisnud ajas ja ruumis, need ei purune ja peavad ka vastu sellele, et säilib lugupidamine ning päris tõeline olemine.

Miks ma seda hetkel kirjutan? Meenus lugedes blogisid jälle “väikse kärbse” onu Andry, kellega kunagi vaidluse sees ( oi, meil olid ikka täiesti vastakud arusaamad maailmast) jõudsime aga ühes asjas kindlale seisukohale – aja ja surma ees on kõik inimesed võrdsed.   Keeruline mõista .. sest nooruses arvame me kõik, et me oleme ajatud.. igipõlised ja igavesed..  ajame taga näilisust ja oleme selle üle uhked … päris asjad on aga hoopis seal, kus me neid näha ei oska… alles siis, kui kuskil kellegi mõni mull lõhkenud ja potsatust võib kilomeetrite taha kuulda, mõistetakse lihtsaid tõsiasju..  kasvõi seda, et aja ja surma ees oleme me kõik VÕRDSED.

In memorandum – Andry Ervald

Lisa kommentaar

Möödunud laupäeval ma käisin matustel. Päris aus olles, ei meeldi mulle matused. Hetkel oleks passlik aga mainida, et matused on pigem elavate toetuseks…. Mäletada saab ka teisel moel… Kirjutama ajas aga mind miski muu.. Üks  sotsiaalne eksperiment oli Andryl käsil. Pani ta kuulutuse, et ostab kokku 10 sendi eest kõike, et tehku aga inimene pakkumine.. Vaatasin siis oma osasid tehtud pilte ja pakkusin talle neid 🙂  Andry võttis mu pakkumise vastu…


See siis üks näide pildist, mille ma talle müüsin ( nuh äri ei toimunud, kuid käed sai löödud). Nüüd on see ja paljud teised pildid Andry omad.  Kuhugi peatus aeg. Aeg, millel on kulg ja see kulgeb kuhugi … ja peatub mõnede jaoks ootamatutes hetkedes.. teised jäävad aga lolli näoga ( nagu mina) passima ja mõtlema, et kuhu siis nüüd?

Tänud Andry kummalistele ja tihti omapärastele ideedele..  neid hetki oli lahe kogeda!

Täna suri ka mu sõbranna ema… ja jälle seisan ma kuskil teelahkmel totaka näoga ja ei oska kuidagi kuhugi edasi minna..