Ammu pole mööda blogimaastiku liikunud ( nüüd tundsin jälle seda tunnet, miks ma kolamise lõpetasin ..) ning avastasin, et see mis mind sundis lõpetama kolamist veel laiemaks ja valdavamaks muutunud..  Selline nutune tunne tekkis. Kunagi kui ma veel noorem olin ( need viimased aastad on ka mulle laastavalt mõjunud.. ) oleks ma võtnud kätte mõõga ning tormanud seda kõike mõõgaga läbi torkima. Enam ei viitsi 😦 Näed kuidas nired jooksevad üldisemasse sitalaavasse … aga selle asemel valid –  kolad nendes päris ja selgetes jõgedes, mis selles suures sitalaavas ei uju … (mahedamalt ja uue tulemisena ..).

päris hetked

 

Õnneks midagi maailmas on muutmatu. Mõned asjad on päris ja näilisuse ja ajakulgemisega pole sellel mitte midagi tegemist. Need ülesse puhutud mullid, kukuvad varem või hiljem kokku. Need, mis on ajast tekkinud ja siiralt seisnud ajas ja ruumis, need ei purune ja peavad ka vastu sellele, et säilib lugupidamine ning päris tõeline olemine.

Miks ma seda hetkel kirjutan? Meenus lugedes blogisid jälle “väikse kärbse” onu Andry, kellega kunagi vaidluse sees ( oi, meil olid ikka täiesti vastakud arusaamad maailmast) jõudsime aga ühes asjas kindlale seisukohale – aja ja surma ees on kõik inimesed võrdsed.   Keeruline mõista .. sest nooruses arvame me kõik, et me oleme ajatud.. igipõlised ja igavesed..  ajame taga näilisust ja oleme selle üle uhked … päris asjad on aga hoopis seal, kus me neid näha ei oska… alles siis, kui kuskil kellegi mõni mull lõhkenud ja potsatust võib kilomeetrite taha kuulda, mõistetakse lihtsaid tõsiasju..  kasvõi seda, et aja ja surma ees oleme me kõik VÕRDSED.