kõigest ja mitte millestki ..

1 kommentaar

Tegelikult peaks ma kirjutama ühest reisist aga see peab veel seedima veidike… ehk siis…

skäärid

skäärid

Aga peas keerlevad hoopis mõttekillud … Näiteks sellest, kuidas on eesti ja jaapani kultuuridel suured erinevused eestis vaadatuna. Jaapani poolt kirjeldades need kuidagi sellisena ei avaldu. Vähemalt siis kui ma Maarja raamatut lugesin, siis ei tekkinud sellist mõtet. Või siis, kui Maarja Jaapanis oli. Nüüd lugedes seda, kuidas Sho eestis hakkama püüab saada on see omamoodi lahe aga kultuurierinevused löövad nö. tugevamalt välja.

Täna tekkis mul esimene kord tunne, et talv tuleb ka eestimaale. Nuh veel ei tule, sest suur osa vilja on alles maas. Kuidagi ei taha aga kaduda ka maja kõrval olevalt rapsipõllult raps. Hommikuniiskusega on tunne, et keegi peeretab kogu aeg..

raps

raps

Või sellest, et mul on tunne – ma tahaks õunakooki teha. Aga need piiga poolt korjatud õunad rändasid tema tuppa ja mina nägin neid vaid siis, kui need koju jõudsid.

Õunaisu

Õunaisu

Või sellest, mida sõber Heiki oma FB seinale kleepis. Mis pani mind vana inimese moodi mõtlema ja targutada tahtma.

“Ära kunagi abiellu sõbraga! Siis on pigem tüli majas!” Ometigi tekitas tema hommikuse postituse lugemine sellise muheda naeratuse suunurka.

Nu jah, mõtted on hetkel nagu jänesed. Aga hoopis peaks tööd tegema. Aga ilm on sügisene. Raps on alles põllul ja viligi on võtmata paljudes kohtades. Ometigi olid kombainid ööni põldudel. Ennem pühapäeva kuivaks vast ei lähe kah.

Ah jaaa… See pagulaste teema. Ma näen neid kirglike pooldajaid ja tuliseid vastaseid. Õnneks need kõik on äärmused. Minul on oma seisukoht. See on seal kuskil keskel ja hakkab sõnadega : ” Kui siis ….. ” Loodame vaid, et meie riigiisad on nii targad, et ei lase äärmuslikel islamikogukondadel kuskil kanda kinnitada.

Edasi tuleb see, mille ma kunagi Maarjale otsekohesena välja ütlesin, et teda õrritada ( “Vaata, et sa siis sealt omale “pilusilma” koju ei too”. Muidugi oli ta hinge põhjani solvunud tookord. Kuid minu jaoks oli see õrritamine. Ma ju nägin juba siis, et see nii läheb. Aga seda talle öelda oleks olnud hoopis teistsugune lugu. Siis poleks nad hetkel Shoga eestis. Aga see oli kunagi. Sellel on muidugi selle “liblika tiivapuudutuse” lugu taga…

… ja nüüd sai kõik see mitte millestki kokku kirjutatud.

. . . aga tegelikult on see omamoodi piinamine…

Lisa kommentaar

Vahel satuvad mulle Fb-s silmaette pildid. Pildid nendest tõukoertest, kes siis peaks justkui olema need, kes inimesele au ja kuulsust toovad.  Selles olen ma enam, kui kindel, et koeral on nendest näitustest ja auhindadest absoluutselt ükskõik. Vähemalt suuremal osal. Aga siis puutakse koerast pilti teha, et teda näidata, milline ta välja näeb. Kui “ilus” ta ikka on. Siis vahel on mul esimene tunne selle kohta – appi, see koer on nii ebaloomulikus asendis! Kas teda tahetakse puua?

Sellet pildilt jääb kah mulje, et koera puuakse Allikas: FB avarused

Sellet pildilt jääb kah mulje, et koera puuakse
Allikas: FB avarused

Mõnedel koeranäitustel käies on aga vahel kohe kole kurb tunne. Mõni täiesti õnnetu näoga koerake, kes tahaks selle asemel, et seal esitlusringi taga seista hoopis kodus oma pesas magada. Unine, väsinud ja tülpinud peni… selline õnnetuke.

Ometi siis, kui peremees käsib, tõuseb nö. naeratab ja läheb teeb oma asjad ära. Ja siis, kui peremees on jõudnud hetkesse, et hakata jälle ümbritsevatele rõõmsalt naeratusi jagama, teeb koerake peremehe suhtes näo pähe, nagu öeldes: ” no võta oma edevus lollike” . See on alati koht, mis mind paneb nendele koertele sõbralikult silma pilgutama.

Nii ma siis mõtlen, et selliste arukamate koertega tuleks näituse asemel hoopis käia näiteks metsas, mere ääres või siis ka põllul, et ta saaks teha seda, mis koerale meeldib. See mis inimesele meeldib – kogu edevus koerte näitusel – see on koerale tüütu. Sama tüütu, kui inimene peaks seisma pikas wc järjekorras samal ajal, kui tal on kole kakahäda. Ja see, kas seal veel ka paberit pärast pühkimiseks saab, on tõeline loterii 🙂
Igatahes minu taksik elab nagu tahab.  Minu siiras kaastunne neile koertele, kes nendel tobedatel näitustel käivad peremehe rõõmuks käivad ja ennast piinata lasevad…..

Pahura taksiku hommik ….

Lisa kommentaar

Hommikul veab see taksik ennast oma pesast välja ohkamise ja pahura jorina saatel. Ringutab, vahib ühele poole ja siis teisele poole. Ringutab uuesti ja liigub tigu sammul välja magamistoast. Otse loomulikult ta haiseb. Juba nädala pean aru, kas peaks teise vanni panema või siis ka mitte. Hommikuse pahurusega muidugi seda teha on võimatu. Kui kassid enam ei sega..Kui kassid enam ei sega..

Trepist alla tulek käib peeretuste saatel. Samm ja puuks, samm ja puuks… kui talle öelda, et sa oled rõve peerukott, siis võtab jalad kõhualt välja ja vudib trepist alla .. ilma peeretamiseta. Natuke mõttetööd ja selge, Taksik sõi eile rääbise nahka .. need mõned tükid aga peeretused on korralikud. On aadel ah!!! Andsid teisele lihtrahva sööki ja kohe tagumik räägib 😦

Kööki minnes küsid, kas süüa tahad – vaatab sulle hea näoga otsa .. pakud konti, pöörab pea ära, siis pakud krõbinaid…. selle peale läheb üldse laua alla tukkuma. Mõtled, kuule peni, kas siis nii tehakse… mille peale ta alumise korruse oma pessa läheb OHKAB, nagu keegi oleks teda hingepõhjani solvanud ja turkab oma nina tagumikku ja paneb saba silmadele… head puuksutamist, ega muud soovida pole….

Tahan omale kassipoega - see on see pilk.

Tahan omale kassipoega – see on see pilk.

Istud, teed oma hommikusi toimetamisi ja … järsku on taksikul 100 paari jalgu all. Rõdu ukse taga teeb kass njäu – ei mitte meie oma, mingi külamööda ringi lonkiv. Taksik nutab, nagu keegi oleks teda tagumikust hammustanud ja lakub rõdu ust. No kuulge, see ei ole kellegi asi – võõras kass ometigi!

Nutt ja hala ma ütleks…

Hakka või mõtlema, et tuleb võtta kassipoeg, et koeral oleks vaimne tervis korras.

Kõige lõpuks leitakse lahendus, kui sina hakkad sõrmi klaviatuuril krõbistama – ronime sülle ja nuuskame perenaisele kõrva. Väga tervistav ma ütleks :S

Nuh nüüd olen mina kah PAHUR

” Mul on õigus….!!! Aga kohustused?”

Lisa kommentaar

“Mul on õigus sellele, teisele kolmandale.. ma ei pea tegema seda, teist ja kolmandat… jne jne jne … Ma tahan saada seda, sest mul on sellele õigus, ma ei pea tegema seda, sest see on minu õigus…

Juba lasteaialaps oskab öelda, milleks tal on ÕIGUS. Rääkimata koolilastest ja suurematest inimestest. Meil on õiguskantsler ja soolise võrdÕIGUSlikkuse volinik… aga kus on meie KOHUSTUSTE MINISTER?

Üks asi on aga kõigil sujuvalt kaduma läinud meie iseseisvuse aastatega – meil on ka kohustused. Kohustusi aga peaks kogu aeg keegi teine täitma. Riigi asjapulgad aga sujuvalt unustavad oma kohustused. Nemad on kah õppinud selgeks nende iseseisvusaastatega, et kohustused lükkame kuhugi – ei kellegi maale ja sinna need jäävad.

Võtame kasvõi kohe algava kooli … lapsevanematel on õigus nõuda, et õpetaja suhtuks/teeks/oleks mingit moodi. Kui ei lapsevanemal pole kohustust kasvatada oma last kasvõi nii, et ta kuulaks õpetajat tunnis vaikides. Lapse kohustuste täitma jätmise korral leitakse kuhi õigusi ja kohustused peaks nagu keegi teine kandma….

Kuramuse hästi teatakse mis on riigi kohustused kodaniku ees, kuid seda, et ka kodanikul on kohustused riigi eest, kaovad täiesti olematuks. Riik on paha ja riik ei anna. Riik tahab saada, kuid minul on õigus mitte anda. Minu jaoks jahmatav kogemus siin masu aastatest. Inimene töötas oma töökohas edasi, kuid ametlikult ta koondati. Sai oma tasu nii töökohast, kui ka riigilt. Küsisin, et kas talle ei tundu see petmisena, sain vastuseks – ma olen riigile piisavalt andnud, riik on kohustatud mulle kah andma.  Kõike peavad andma..

Tasuta keskharidust peetakse iseenesest mõistetavaks. Muidugi, me peame selle saama!!??!! See kõik kukub taevast nagu taevamanna eksole???!! Aga kas see on tasuta? Muidugi mitte, selle maksame oma maksudega kinni.
Meil on tasuta arstiabi suuremas osas. See oleks nagu inimõigus, et selle eest ei peagi me midagi tegema ega andma.
Minul aga kerkib küsimus – kes siis annab? Kes siis teeb? Kui meie tööjõus inimesed soome/austraaliasse/rootsi jne jne jooksevad, kes siis peaks andma teie vanaemadele? vanaisadele? emadele? isadele? neile, kes on 64+ aastat oma elust tööd teinud?
Aga neil kõigil on ÕIGUSED.

Tihti oma tööd tehes kuulen lauset – Mulle see ei meeldi mul ÕIGUS keelduda. No keelduge, kuid miks te pärast nutate ja halate, kui riik hakkab otsuseid tegema ja teie ei saa sõna sekka öelda?  Teie saite juba siis ÕIGUSE keelduda.

Minul on kohustused. Mina lähen täna tööle. Minul on kohustus, õhtul kõigilt küsida ja nendega rääkida. Ise olen need valinud. Muidugi on mul õigus mitte teha, kuid see oleks enda kohustuste mitte täitmine.

Aga sõnavabadus meeldib mulle küll 🙂

Vahustaja - lihtne kiire ja mugav :)

Vahustaja – lihtne kiire ja mugav 🙂

Elusund

Lisa kommentaar

Täna hommikul hüppas mu pähe meenutus, et mul on olemas blogid. Päris ausalt see jahmatas mind ennast kah, et mul selline asi meenus. Nagu ikka, ei saa ma kirjutamata olla… ja nii ma kirjutan.

Tegelikult kirjutan ma pisiasjadest. Nendest väikestest asjadest, mis kriibivad tegelikult kõigerohkem minu hinge. Nendest, mida mind ümbritsevad ei pane justkui tähele. Elusund

Need pisikesed asjad… need hetked, kus ma ootan nendest inimestest, kes on lähedal kasvõi seda, et nad mulle ütlevad kell 17 õhtul – ma ei tee kella 20 mitte midagi. ma tean, isegi kui see teavitus mulle ei meeldi, ma ikkagi tean!

Või need pisikesed asjad, et ma tahan ujuma minna ja saadan laiali sms-id, et kuulge andke kella 19 teada… ja esimene vastus tuleb kell 21.. pisiasi küll, kuid mina ei lähe ujuma ja ootan vastust.

Või see, et teeks plaani. Teeks ühe suurema plaani, et kõik koos midagi ette võtta. Ometigi on kõigil kiire ja siis on virin, ma ei saa ma ei jõua ja ma ei oska. Ometigi tahaks eksole, tahaks kõike, kuid selle nimel peab tegema keegi midagi. Midagi sellist, et nemad saaksid. Isegi, kui inimesed ei väljenda oma tahet, siis on mingid asjad tunda.

Paljude arvates pisiasjad, kuid taandatakse välja see, kes annab ja jagab. Vahel oodatakse, et sina just oled see, kes on seatud ja määratud. Nagu sina oleks see, kes peab andma.

Nii ma olen nõus andma, andma, kuni ma ise ei suuda enam, sest ma olen need pisiasjad ära andnud. Andnud enda seest ära pisikesed tükid seda soojust, mõistmist ja mõtet, mida on vaja selleks, et asjad püsti seisaks. Siis ühel hetkel seda enam pole. Siis saab see otsa. Mõistmine saab otsa. Mõte saab otsa.