Täna hommikul hüppas mu pähe meenutus, et mul on olemas blogid. Päris ausalt see jahmatas mind ennast kah, et mul selline asi meenus. Nagu ikka, ei saa ma kirjutamata olla… ja nii ma kirjutan.

Tegelikult kirjutan ma pisiasjadest. Nendest väikestest asjadest, mis kriibivad tegelikult kõigerohkem minu hinge. Nendest, mida mind ümbritsevad ei pane justkui tähele. Elusund

Need pisikesed asjad… need hetked, kus ma ootan nendest inimestest, kes on lähedal kasvõi seda, et nad mulle ütlevad kell 17 õhtul – ma ei tee kella 20 mitte midagi. ma tean, isegi kui see teavitus mulle ei meeldi, ma ikkagi tean!

Või need pisikesed asjad, et ma tahan ujuma minna ja saadan laiali sms-id, et kuulge andke kella 19 teada… ja esimene vastus tuleb kell 21.. pisiasi küll, kuid mina ei lähe ujuma ja ootan vastust.

Või see, et teeks plaani. Teeks ühe suurema plaani, et kõik koos midagi ette võtta. Ometigi on kõigil kiire ja siis on virin, ma ei saa ma ei jõua ja ma ei oska. Ometigi tahaks eksole, tahaks kõike, kuid selle nimel peab tegema keegi midagi. Midagi sellist, et nemad saaksid. Isegi, kui inimesed ei väljenda oma tahet, siis on mingid asjad tunda.

Paljude arvates pisiasjad, kuid taandatakse välja see, kes annab ja jagab. Vahel oodatakse, et sina just oled see, kes on seatud ja määratud. Nagu sina oleks see, kes peab andma.

Nii ma olen nõus andma, andma, kuni ma ise ei suuda enam, sest ma olen need pisiasjad ära andnud. Andnud enda seest ära pisikesed tükid seda soojust, mõistmist ja mõtet, mida on vaja selleks, et asjad püsti seisaks. Siis ühel hetkel seda enam pole. Siis saab see otsa. Mõistmine saab otsa. Mõte saab otsa.

Advertisements