Vahel satuvad mulle Fb-s silmaette pildid. Pildid nendest tõukoertest, kes siis peaks justkui olema need, kes inimesele au ja kuulsust toovad.  Selles olen ma enam, kui kindel, et koeral on nendest näitustest ja auhindadest absoluutselt ükskõik. Vähemalt suuremal osal. Aga siis puutakse koerast pilti teha, et teda näidata, milline ta välja näeb. Kui “ilus” ta ikka on. Siis vahel on mul esimene tunne selle kohta – appi, see koer on nii ebaloomulikus asendis! Kas teda tahetakse puua?

Sellet pildilt jääb kah mulje, et koera puuakse Allikas: FB avarused

Sellet pildilt jääb kah mulje, et koera puuakse
Allikas: FB avarused

Mõnedel koeranäitustel käies on aga vahel kohe kole kurb tunne. Mõni täiesti õnnetu näoga koerake, kes tahaks selle asemel, et seal esitlusringi taga seista hoopis kodus oma pesas magada. Unine, väsinud ja tülpinud peni… selline õnnetuke.

Ometi siis, kui peremees käsib, tõuseb nö. naeratab ja läheb teeb oma asjad ära. Ja siis, kui peremees on jõudnud hetkesse, et hakata jälle ümbritsevatele rõõmsalt naeratusi jagama, teeb koerake peremehe suhtes näo pähe, nagu öeldes: ” no võta oma edevus lollike” . See on alati koht, mis mind paneb nendele koertele sõbralikult silma pilgutama.

Nii ma siis mõtlen, et selliste arukamate koertega tuleks näituse asemel hoopis käia näiteks metsas, mere ääres või siis ka põllul, et ta saaks teha seda, mis koerale meeldib. See mis inimesele meeldib – kogu edevus koerte näitusel – see on koerale tüütu. Sama tüütu, kui inimene peaks seisma pikas wc järjekorras samal ajal, kui tal on kole kakahäda. Ja see, kas seal veel ka paberit pärast pühkimiseks saab, on tõeline loterii 🙂
Igatahes minu taksik elab nagu tahab.  Minu siiras kaastunne neile koertele, kes nendel tobedatel näitustel käivad peremehe rõõmuks käivad ja ennast piinata lasevad…..