Siin eelmisel aastal oli skandaal. Kalev SPA ujulas tekkis veepuhastus süsteemis mingi leke ja mingid inimesed said seal kloori mürgituse. Siis kirjutati pikalt sellest, mis aine see oli ja mis on selle omadused. Räägiti raadios ja televisioonis pikalt ja laialt, mida teeb see aine organismiga. Kuidas üks inimene sattus haiglasse ja siis oli juttu pikalt kloriidoksiidist ja mida see organismiga teeb. Oli vähemalt üks telekanal, kus oli sellest juttu ja kindlasti veel ka mõned lehed ( täpselt enam ei mäleta millistes ).  Nüüd siis aga …..

 

26.09 136(1)

 

Nüüd loen ma siis sellest, kuidas mõned inimesed “ravivad” ennast selle ainega. Lühendina  siis MMS. Esimeseks minu küsimuseks on see, et kas tõesti meie kooliharidus on nii halvaks muutunud, et inimesed ei tea enam keemiliste ühendite nimetusi? Või nad ei oska lugeda? Või nad ei uuri absoluutselt selle kohta, mida nad endale sisse söövad?

See jahmatas mind tõeliselt. Kõigepealt oli muidugi keegi, kes leidis, et see on hea viis raha teenida. Leidis 10 lolli, kes lihtsalt proovisid. Siis hakati sellele imeomadusi külge pookima. Lõpuks leiti piisav hulk neid, kes tahavad uskuda imeravimitesse. Muidugi sealjuures on kirjaoskamatud ja harimatud. Selle peale tuleb mulle meelde see RIMI reklaam, kus päikesekreemini võeti kaasa mägra sitta 🙂

Kuna aga sellest MMS-ist on räägitud palju muude riikide kontekstis siis enamus neid “tarkureid” oskab inglise keelt. Mina ei oska seda keelt, kuid nii natuke saan ka mina aru, mida see endast kujutab. Selle pisikese jupikese oskan ka mina selle multikulti keeles välja lugeda. Kas see ei tekita siis juba kahtlusi? Või inimesed ei hooli absoluutselt sellest, et mida sellest kirjutatakse?

Ok, ma olen mitu korda sellest rääkinud, et tänapäeva tabletid ei aita. Veel saab heal juhul venemaalt toimivaid ravimeid. Aga isegi see on risk ma tean, kuigi nende ravimite karpidele/lehtedele on peale kirjutatud toimeaine – tean et on olemas risk. Kui seal oleks toimeainena kirjas kloriid, siis ma kahtleks juba tugevalt ja igaks juhuks ei manustaks.

Nüüd jõuame järgmise teemani. See, et minule tänapäeva tabletid ei mõju, ei tähenda seda, et minu lastele need ei mõju. Kui ma endale ajan hea meelega tsitramoni peavaluga näost sisse ja saan sellest lahti, siis oma lapsele pärast 3 korda vingumist teen 200mg ibuprofeeni pooleks ja annan seda. Ja nõuan, et ta selle tassitäie veega alla uhaks. Talle see toimib. Aga minule, kes ma olen kasvanud tsiramonil, see ei toimi. Nuta kasvõi kõrval.  Kuid mulle ei  tuleks pähe talle anda mingit asja, mida pole eesti ravimite nimekirjas.

Millised on need vanemad, kes oma lastele kloori suhu topivad?  Milleks? Mis pärast?  Kas tõesti usutakse, nagu üks ema eile väitis, et on olemas ravim autismi vastu. Sama hästi võiks ta uskuda, et lahtine luumurd on tableti/tinktuuriga ravitav. Millises mullis peab inimene elama, et sellist asja uskuda.

Ühesõnaga, ma olen eilsest saati käinud ringi uskmatu mõttega, et selliseid inimesi on olemas. Aga samas muudab see mõistetavaks need inimesed, kes usuvad, et pagulased tööle hakkavad ja moslemitest kristlased saavad ja meie kultuuri mõistma hakkavad – nad lihtsalt on nii silmaklappidega, just samamoodi kui need, kes oma lastele kloriidoksiidi sisse joodavad. Oma pisikese klaaslaega uskumuse mullis, et miski juhtub, sest nemad mõtlevad sellest nii.  Heaoluühiskonna ja “vaba” mõtlemise taak – see on meie rahval raske koorem kanda….

 

 

Advertisements