Väike õiend, et poleks selgusetust…

Jüri Pino ehk minu jaoks aastast 2000 Poni, kirjutas mulle ühe kummalise kommentaari ühte teise kohta. Kratsisin tükk aega kukalt ja siis mõistsin, et kõik on olnud liiga kaootiline ja ta ei taba antud olukorras matsu lahti. Muidugi võivad siin ka olla kellegi “sõbralikud” viited ja “soojad soovitused”. Ühe fcking vana loo pärast, mis oli samas toonis ja ka mõttes – nii palju jama…. ja sügisel on vaja see ikka kanateradesse arvestada..

Kordaks siis veelkord – Jüri Pino on ajakirjanik, kelle kõiki kirjutisi ma hindan, neist lugu pean, mõistan ja alati loen. Isegi, kui ma pole sellega nõus, mida ta kirjutab – naudin ma tema keelekasutust ja seda siirast vahetut mõtet, millest ta parasjagu kirjutab.  Nüüd see kõige olulisem fakt – kui ta on just oma Ponilikul kirjalainel ja pritsib oma kirjapulgast tuld ning tõrva aga ta teeb seda otsekoheselt ja ausalt ( minu aastate jooksul tekkinud arusaama kohaselt ei oskagi ta kirjutades valetada, kasvõi ridade vahel lendab tõde ringi) siis on ta SITAPEA.  See pole kah tekkinud ei tea kust ja ei tea millest – sellel sõnal on taust, mida peaks teadma Karl-Martin, Juku-Kalle ja Jüri ning mina.  Lihtsalt tookord oli see minu jaoks nii mõnusalt tagurpidi, et need asjad ei unune iial.

Seega siiras lugupidamine Jüri vastu, kui ajakirjaniku ja inimese vastu aga samas mõnusalt sõbralik suhtumine sellesse, et Poni on sitapea … just selliselt vastuoluliselt ..  nii, et Poni – prae nüüüd omas rasvas 😀

Sellega on lugu lõpetatud! Kui sa Poni  veel imestust avaldad, siis ma räägin välja AVALIKULT, mida te tookord Juku-Kalle, Karl-Martiniga kokku keerasite 😀

Siinkohal olgu öeldud, et Juku-Kallest ja Karl-Martinist  pean kah lugu, kui lahedatest ja toredatest inimestest. ( et pärast poleks ka sellest mingit jama ..)

Uskmatud ajakirjanud pasal..

” Ma ei ole keelatud aineid tarvitanud.” Selle peaks puust tegema ja punaseks värvima. Loodetavasti siis meie meedia suudab selle ka välja lugeda. Kuigi kahtlen selles ka juba nüüd. Meie riigis  o n ju heaks kombeks, et meedia mõistab süüdi, hukkab ja tõstab ka kõrgustesse ( meediakuulsused nagu seda on näiteks Lauri Pedaja ekspruut ??!?). Kangesti kipub esimeseks võimuks riigis, kuid kas ka selle võimu kandmine on neile jõukohane?

Hetkel tundub mulle, et pigem see meedia üritab rahvale kohta kätte näidata, hammustades selleda kätt, mis neid tegelikult toidab. Mõnitades inimese vaba tahet uskuda sellesse, millesse inimene tahab.  Tembeldades sealjuures neid, kes  on valinud omale vaba valiku uskuda muud,  kui seda  on määratud tervisenormid – lauslollideks. Ebaeetiliste normide uskujateks ja hea veel, et mitte variserideks… ( Tänane Janek Mäggi artikkel )

Minul on isiklik kogemus normidest kõrvalekalletega ( iga kordne vaidlus anestesioloogiga, et mulle on vaja 2 kordset narkoosi, sest tavapärane ei pane haigutama kah mitte – ja pärast jälle JUBEDAD vabandused, peale  oppi) ja siin esitan ka mina hoopis meie ajakirjanikele küsimuse,  et kas nemad on kõik nii ühesugused tavalised hallid inimesed, kellele on kogu elu 100% normides? Isegi nende aju? sest kui nad ei suuda mõelda 2 sammu ette, et miks pidi inimene, kes on kogu elu puhas olnud just nüüd ennem viimaseid võistlusi tegema sellise triki? Miks nad ei utsita selle poriga loopimise asemel meie teadlasi TÜ ja mujal, et nad teeks analüüse  ja uuriks ning tõestaks, et see on keha füsioloogiline kõrvalekalle.. Kuna paar arsti on juba selle teema ette võtnud, peaks see meie riiklik asi olema. Selle asemel tegelevad meie TAVALISED HALLID KIRJATSURAD pasa loopimisega nende pihta, kes ei usu seda WADA jura ja Veerpalu tümitamisega, sest ta ometi on juba kahes proovis põrunud.. mis iseenesest nagu ma olen aru saanud Dr. Jaan Suurkülast, et üks kana kaka, sest sellistele asjadele normide määramine on nagu tähdedelt kullatolmu püüdmine..

Igatahes, kui seni olid meie meedia maastikul sellised pisikesed tõrvatilgad, siis nüüd on see kõik nagu üks pasalaviin, millel on oma juhtoinaad, kellel võrdub spordist aru saamine teleka ees krõpse närides lolli jutu ajamisega..

Kuramuse kirjatsurad, tegelege millegi kasulikuga ja jätke inimene, kes on öelnud, et ta pole tarvitanud midagi keelatut RAHULE! Parem võtke söetablette, saate oma verbaalsest pasanteeriast lahti …

 

.. aja ja surma ees …

Ammu pole mööda blogimaastiku liikunud ( nüüd tundsin jälle seda tunnet, miks ma kolamise lõpetasin ..) ning avastasin, et see mis mind sundis lõpetama kolamist veel laiemaks ja valdavamaks muutunud..  Selline nutune tunne tekkis. Kunagi kui ma veel noorem olin ( need viimased aastad on ka mulle laastavalt mõjunud.. ) oleks ma võtnud kätte mõõga ning tormanud seda kõike mõõgaga läbi torkima. Enam ei viitsi 😦 Näed kuidas nired jooksevad üldisemasse sitalaavasse … aga selle asemel valid –  kolad nendes päris ja selgetes jõgedes, mis selles suures sitalaavas ei uju … (mahedamalt ja uue tulemisena ..).

päris hetked

 

Õnneks midagi maailmas on muutmatu. Mõned asjad on päris ja näilisuse ja ajakulgemisega pole sellel mitte midagi tegemist. Need ülesse puhutud mullid, kukuvad varem või hiljem kokku. Need, mis on ajast tekkinud ja siiralt seisnud ajas ja ruumis, need ei purune ja peavad ka vastu sellele, et säilib lugupidamine ning päris tõeline olemine.

Miks ma seda hetkel kirjutan? Meenus lugedes blogisid jälle “väikse kärbse” onu Andry, kellega kunagi vaidluse sees ( oi, meil olid ikka täiesti vastakud arusaamad maailmast) jõudsime aga ühes asjas kindlale seisukohale – aja ja surma ees on kõik inimesed võrdsed.   Keeruline mõista .. sest nooruses arvame me kõik, et me oleme ajatud.. igipõlised ja igavesed..  ajame taga näilisust ja oleme selle üle uhked … päris asjad on aga hoopis seal, kus me neid näha ei oska… alles siis, kui kuskil kellegi mõni mull lõhkenud ja potsatust võib kilomeetrite taha kuulda, mõistetakse lihtsaid tõsiasju..  kasvõi seda, et aja ja surma ees oleme me kõik VÕRDSED.

In memorandum – Andry Ervald

Möödunud laupäeval ma käisin matustel. Päris aus olles, ei meeldi mulle matused. Hetkel oleks passlik aga mainida, et matused on pigem elavate toetuseks…. Mäletada saab ka teisel moel… Kirjutama ajas aga mind miski muu.. Üks  sotsiaalne eksperiment oli Andryl käsil. Pani ta kuulutuse, et ostab kokku 10 sendi eest kõike, et tehku aga inimene pakkumine.. Vaatasin siis oma osasid tehtud pilte ja pakkusin talle neid 🙂  Andry võttis mu pakkumise vastu…

See siis üks näide pildist, mille ma talle müüsin ( nuh äri ei toimunud, kuid käed sai löödud). Nüüd on see ja paljud teised pildid Andry omad.  Kuhugi peatus aeg. Aeg, millel on kulg ja see kulgeb kuhugi … ja peatub mõnede jaoks ootamatutes hetkedes.. teised jäävad aga lolli näoga ( nagu mina) passima ja mõtlema, et kuhu siis nüüd?

Tänud Andry kummalistele ja tihti omapärastele ideedele..  neid hetki oli lahe kogeda!

Täna suri ka mu sõbranna ema… ja jälle seisan ma kuskil teelahkmel totaka näoga ja ei oska kuidagi kuhugi edasi minna..

 

Mõned tuleb päris kindlasti seebiks keeta…

Ma võiks siin tuld ja tõrva nii mõnegi kena lehe jagu verbaalselt välja pursata.. kuid see ei muudaks seda, et Wild on väike sinine sadist … Kuna aga pole öeldud, mis vormis peavad olema vastused, siis vastused tulevad.. ja kui see teile ei meeldi, siis närige käbi… Püüdke ometi kord mõista, et mina ei ole detsembris positiivselt roosas mullis ringi hüppav tegelane, kes kõigile nagu arutu kana rõõmsalt naeratab ja häid jõule soovib.. Kuskilt läheb muidugi viisakuse piir, kuid ärge lootkegi, et see on midagi sellist, mille kohta teil pärast oleks “positiivsed jõuluelamused” …

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

5. Parim jõulumälestus?

6. Lemmikjõulutoit?

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

http://apps.facebook.com/zumablitz

9. Sinu jõulukingisoov?

Nikkor AF-S 50 f1,4 g

 

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

pildistatud kiiluga ( et oleks selge)

 

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Edasi ei anna.

Ausõna, kedagi teist kiusama ei hakka..

Vett ei OLE!!

Nuh jah, vett pole. See on kohutav traagika tegelikult. MA ei tea, paljud teist on üldse mõelnud sellele, et kui pole vett .. kuidas siis elada? Tänu Tibina seiklustele olen ma Leigo kandi veeprobleemidega tuttav. Lisaks muidugi riik ( tegelikkuses siis kohalik omavalitus ) kes pole samuti nõus selles suunas lillegi liigutama. Aga vett ei ole. Vett tundub, et ka ei tule. Kui nii edasi käivad need asjad. Kus on siis korralikukud kaevumeistrid kadunud? Kas neid üldse enam pole? Vähe sellest, et maailmas on näljahäda, tuleb välja, et eestis on varsti veehäda. Mõnedel juba on … Kopeerin siia selle Tibina palve. Järsku on neid inimesi rohkem, siis on ehk võimalus midagi koos ette võtta??

Tundub, et tuhalas pole veeprobleemi...või varsti ka on?

 

Kaevumeister = soss-sepp???

Huvitav, kas leidub üldse Eestis tänasel päeval tõsiselt ja ausalt korralike salvkaevude ehitajaid? Juhtusin vaatama TV3 uudiseid neljapäeval, 11.11. ja suu jäi lahti. Veel üks “kaevumeister” – nimeks seekord Armin Heinaste ja firmaks KAEVUMEES OÜ. Kuskohast küll tuleb niipalju osavnäppe, kes endale “parima” sildi külge löövad ja siis asuvad raha kokku korjama?
Mõeldes tagasi enda kogemusele (eriti viimasele, sest tegu oli ju väga tuntud nimega – Viktor Unt) ning nähes uudistest lõiku järjekordse kaevujama kohta ei julgeks ma vist enam üldse lasta salvkaevu teha. Kui paljud üldse julgevad? Tänu neile soss-seppadele lööb tõenäoliselt õitsele puurkaevutegijate tööpõld ja tellimusi tuleb uksest-aknast vaatamata krõbedala hinnale. Metsa läinud salvkaevu panustatud summad pluss tagajärgede likvideerimine osutub sageli pea sama kalliks kui pisem puurkaev.
Me oleme enda veemajandust mõelnud ja arutanud ning otsustasime jätta paar valikuvarianti. Siinkohal sooviks kuulda, kas on Eestis keegi, kes ilma jama tekitamata suudab paar raket maha panna? Mingit eriliste võimetega veesooneotsijat ma enam ei taha, sest saan sellega ise paremini hakkama.
Selle blogi statistika näitab, et väga palju loetakse senini minu kogemusi “kaevumeistritega”. Kui kellelgi lugejatest on jagada minuga oma lugu (ootan seda võimalikult objektiivselt, ilma liigse mustamiseta), siis olge nii lahked ja kirjutage mulle meilile triibuline@hotmail.com .

Surnu sikutamine

Kes teist mäletab sellist asja nagu “Ajaveeb 2008” üritust? Mina mäletan, väga selgelt mäletan. Just nagu see oleks eile olnud.  Kui keegi tahab teada, miks ma seda sedasi eredalt mäletan, siis põhjuseks oli Tuulelohe lennu ülbelt paremaks pidav suhtumine. Nuh, see kõik on sügav ajalugu ja vaadates nüüd seda aega tagasi siis mida on vahepeal muutunud? Tegelikkuses mitte suurt midagi… Kõik need kes seal olid nö. otsustajad on endiselt kuskil hämaruses. Muidugi Aarne on endiselt sama hea kribaja kui seni, Jüril on ikka endiselt Nagis “moosiklubi” pidada ja maad ning ilma mööda rännata. Siis veel hulk igasuguseid karvaseid ja sulelisi, kes endiselt kirjutavad ja keda ka olen kohati lugema sattunud ( vaatama).

mõttehetk suves

 

Näiteks Gerd ja Daki … aga ülejäänud tegelased, on nagu teiselt planeedilt… nu jah., las nad siis olla.. sest tundub, et meie maailma piir ei lange lihtsalt kokku.

Kui me aga vaatame nüüd võitjaid, siis Arvo võit oli ju igavesti lahe. Sirje endiselt vasakpoolsus pole ju kah aastatega muutunud… Kes meist ei käiks aga vahel Thredahlia juures mõnda toiduretsepti vaatamas? Mina küll käin 😀 Sille juures kah 🙂 Samas Ulmeguru on nagu ikka oma endises marinaadis ja täpselt õige tihedusega…  Teised pole ka mulle silma jäänud, kui siis Krissu aga tundub, et suvest saati on sealgi vaikus maad võtnud…

Avastasin, kui ajalikud on ikka mõned asjad. Aasta 2008 ei ole nii kauge minevik, et hallid ajurakud ei peaks seda mäletama, kuid ometigi … sellest on saanud sügav minevik ja need nö. tookordsed tõsised tegijad.. nendest on saanud samuti minevik.

Sepa tookordne iroonia – pigem enese kaitsmine onupojapoliitika vastu – sundis mind peaaegu 2,5 aastat tuure keerutama. Kas see oli seda väärt, ma ei tea hetkel, kuid seda näitab ajalugu ja tulevik.  Ma pean selle üle veel järgi mõtlema. Kuid see mida ma tookord endale lubasin on kuhjaga täidetud. Kas ka TASKUTE aeg on otsas…. seda m isegi hetkel ei tea..

Tegelikult vallandas täna selle mõtte mul Virgo Kruuve otsingu vaatamine. Kuu ajaga oli seda lehte otsinguga otsitud üle tuhande korra. Lõpuks sai mul ka siiber sellest 😦 Seda vana asja veel nokkida .. ma ei tea.. läks parooli alla ( ma lihtsalt olen nii vana, et milleks peaks veel miskit tekitama? ) ja kui kellelgi on sigavägavaja seda, siis eks ta küsib parooli.  Kuid ometi tekitas see tunde, et mingi aeg on läbi. Midagi, mis varemalt oli – see on kadunud ja midagi uut sellele asemele pole tekkinud… Just nagu see, kui mu Nagi aeg sai otsa ja nüüd on see pigem twitteri moodi säutsud, millel pole millegi tõsisega mitte midagi pistmist… Siit olen ma ära viinud nii fotojahi, kui ka kokanduse… kõik muu on aga üks tolmu keerutamine ja tühi mulin..

Kas see on nüüd agoonia või mitte, kuid arvan, et miski muutus tuleb ja midagi muutub hoopis teiseks.. mis täpselt ja kuidas, see selgub siis, kui ma olen oma mõtted lõpuni mõelnud…

 

Laps vajab rohkem kui vaid raha!

Haridus.. naljakas… räägitakse, et haridus koolis ei anna tulemusi. Mina kes ma nüüd ise kolmas kord esimeses klassis käin, siis mitte hariduse andmises vaid pigem selles, et lapsi ei õpetata ÕPPIMA. Küsimus tuleks pigem esitada hoopis teisest suunast. Mis on meie tänapäeva lastel puudu? Niipalju, kui mina seda kõike näha oskan on see, et kodudes ei ole lastel toetust. Lastele antakse raha, lastele ostetakse asju, neile antakse nänni, neid isegi viiakse reisima aga seda kõige olulisemat – arusaamine maailmast, kui sellisest – see on põhiline probleem ja puudus. Lapsed avastavad ise enda jaoks olulisi asju. Lapsed teevad rahaga majandades omi vigu. Nad topivad oma pisikesed ninad igale poole ja saavad varakult kõrvetada – kuid neile ei kirjelda keegi maailma võimalusi…

Sellest kõigest see algab. Siis, kui on aeg ise õppima hakkada, siis nad valivad selle, mis neile nende õpitee alguses silma jäi, selle mis nende jaoks tundub huvitav, kuid nendes asjades, mis võibolla peaks veel kah nö. valgusvihus olema – sellest pole neil õrna aimugi. Nii hakkab see lumepall veerema, lapsed üritavad õppida ja haarata kuni neil on huvi. Kui huvi aga muutub rutiiniks, siis hakatakse vaid raamides olevate asjade vastu huvi tundma. Kui kodu pole lapsepõlves piisavalt kaasa aidanud, siis jääb see õppimise ala väga kitsaks… just nagu Rents ütles.

Millega seda siis täita? Kuidas seda olukorda lahendada? Ma arvan, et kooli ja muutunud maailma selles süüdistada ei saa.  Maailm on just selline nagu ta on ja me ise oleme selle selliseks muutunud.

Arvan, et võtmesõnaks on suhtlus lapsega. Palju üldse vanemad ona lastega suhtlevad? Ma ei väida, et kõik vanemad ei suhtle, kuid ma võin kindlalt väita, et vähemalt pooled vast kooliteele laste vanemad ei jäksa või ei suuda enam peale päevatööd oma lastega suhelda. Põhjused on sügavamad ja see on samuti paratamatus.

See tuletas mulle meelde, kui USA merejalaväelased käisid Kaitseliitlastele raadiosaatjaid õpetamas. Lõppes asi ju sellega, et noor Kaitseliidu poisike pani raadiosaatjale aku külge, selle esimese, mis ei mahtunud lihtsalt ühe inimese ajudesse…

Hariduses on asjad paigas, kuid kõik hakkab kodudest ja sellest, mida teil on oma lastele anda … USKUGE, palju rohkem vajab laps seletamist erinevatel teemadel, kui seda, et tal on viimasepeal firmajope või suur hulk taskuraha …. Tulevikus annab see palju rohkem tagasi ja annab ka vanematele hingerahu.

Proosit! ja vastust ei ole :(

Kirjutasin tegelikult suure murega ühe postituse. Püüdsin mõista miks on mõned asjad mingit moodi, sest vaatepilt purjus inimesest kriipis hinge. Lootsin, et blogiruumis on inimesi, kes suudavad kaasa mõelda ja arutleda probleemi olemuse üle ning vaatlevad kogu lugu ja minu suhestust sellega tervikpildina .. siis jõudsin ma selleni, mille ma siia kohe ka kirja panen. Muidugi siiras tänu Hundiulule ja isegi Duhhile, kes üritasid asja selginemisele kaasa.  Be Free ja A.I.V.O lisasid täna omad juurde. Kõik OMAS blogis ja oma mõtet väljendamas. Mõnusalt kaasa mõtlemist ja ütlemist jagub…

Millise vastuse ma siis oma MIKSile sain? Oleks ma noor, roheline ja kui ma arvaks, et alkohol on midagi sellist, mis aitab siis nende kommentaaride peale jooks ma ennast täis ( selleks, et poleks nii valus ) ja peksaks pead natuke aeg vastu seina…

Tegelinski arutleb, et joomine võib olla päritav haigus. Täiesti mõeldav mõte, mida peaks ma enda tutvussüsteemis natuke uurima. Vaatlema, kas ja kuidas need jõujooned liiguvad. Oma ühe suguvõsa näite pealt ma seda kinnitada ei saa.

….. rohkem eriti keegi ei arutlenud. Robin üritas, kuid tal tuli nooruse uljus peale. Läks teemast välja ja hakkas asja muudest aspektidest vaatama.

Edasine kõik on tead saamine kuidas keegi suhtub alkoholi. Kokkuvõtvalt on see rohkem hulk eneseõigustust – miks ma joon või miks ma ei joo. Siis minu isiku hindamist – kuidas mina oma blogis peaks arutlema ja kuidas keegi ennast puudutatuna tunneb. Tõeline ameerika seep 😀 Kui aus olla, siis tundub, et mõned kodanikud lõid mulle ka templi otsaette – padukarsklane ( uhh õnneks ei taha nad sellise inimesega isegi suhelda mitte ) ja lasid mu alla vett. Minu meenutuste järgi tehti selline trikk minuga viimati siis, kui üks mamma, kelle poeg oli alkohoolik ( tõeline sopakas) ja kellele ema viina ostis, sai oma pojalt noaga pussitada. Küsimuse peale, et miks ta siis ostab oma pojale viina, kui see joodik on? tembeldati mind padukarsklaseks, kellest tuleks igal NORMAALSEL inimesel kilomeetrite kaugusele hoida 🙂

Muidugi jõusid see kõik välja naiste ja meeste väärikuseni, millest mina oma mõtisklustega jõudsin välja Rooma riigi hukuni. Kui sellised suhtumised süvenevad ja väärikus, kui selline kaob igantite hulka, siis peagi on kogu inimkond üks hall purjus siplev ussikeste mass.  Seadusetus meil juba on, kui vaadata seda korruptsiooni riigi tasandil. Ka see on ju väärikuse puudumine.

Igatahes olen ma pettunud. Pettunud olen ma selles, et kaasa ei mõelda vaid kaasa haugutakse.  Poleks Hundiulgu, siis tekiks tugev sisemine kriis, sest jääks tunne, et maailm on juba kaoses.

Täna hommikul sattusin üllitisele mis viis mu mõtted veelkord sellele, et maailm saab hukka… Üks lõik sellest: ” Mul on kõigist blogijatest keda isiklikult ei tunne oma ettekujutus ning mingi pool-paljas KOLE pilt hävitab selle tavaliselt. Peale seda kaob ka isu jälgida ta blogitegemisi.  Näiteid ma siinkohas tooma  ei hakkaks, kuna ilmselgelt oleks mõnele üsna ebameeldiv kui juhuslikult sattuks siia ning mina hoogsalt arutan kui rõve peletis ta tegelikult ikka välja nägi. Loo moraal seisneb selles, et ärge pange endast pilte. Rikute mõningate fantaasiad ära. Noh,   peamiselt siiski minu fantaasiad.” Ma arvan, et tean kuhu suunas see suunatud on, kuid see ei õigusta mitte kuidagi seda, et suhestus maailma võib selline olla. Peale eilset saadet Õnneleidja tekkis tunne, et sellised inimesed võivad minna ja jalaga lüüa neid, kes ennast ise kaitsta ei suuda….

Tunnistan ka oma viga, et kirjutasin oma Peidus pooles eelmised lood.  Midgi tõsist ei ole ikka mõtet arutada seal, sest see toob kaasa suure hulga sülje pritsimist ja sepavasaraga kärbeste taga ajamist.

LISA: Lisan siia lõppu tavainimese koostatud küsimused. ( kahtlen muidugi selles, et osadel käib see üle katuse )

Jällegi võiks täpsustada:
1) Mis on üldse (psühhofüsioloogilises, biokeemilises vm tähenduses) emotsionaalne tasakaal või taskaalutus?

* sellele küsimusele üks ääremärkus – ma tean selle toimimist, kuid ei oska kirjeldada. Paari päeva pärast ehk ..
2) Miks sarnased stiimulid tekitavad erinevatel inimestel erinevaid emotsionaalseid reaktsioone?
3) Mis tunne küll oleks tunda niisugust emotsionaalset tasakaalutust, mis võiks mind sundida pudeli järgi haarama?

Natuke pettunud

Kohati tekib selline jäetuse tunne. Nagu maailmas oleks vaid need inimesed, kes elavad linnades ja need, kes elavad kuskil maal.. need on sellised kohvioad ( ja siis veel küsivad geid, et miks peaks neid ei mõisteta maainimeste poolt ) kellele pole midagi tarvis. See, et riik enam ei maksa 1 klassi minejale kah seda 450 krooni kooli alguse raha, see oli minu jaoks üllatus. Kuid see selleks, las see siis olla nii. Riigi rahakott on õhuke ja jõuad sa kõiki eesti lapsi toetada. Kuid kohalikud omavalitsused toetavad oma valla lapsi. Aga mitte minu 1 klassi last. Lähimas linnas, kus mu laps käib said 1 klassi minejad 1000 eeku ID kaardi alusel. Kuid need olid linna sissekirjutusega. Vallad jagasid oma 1 klassi lastele igasuguseid ja erinevaid summasid. Meie vallas oli asi organiseeritud nii, et valla kooli lastele anti kooliasjad ( seda oli vist 600 eeku ulatuses kooliasju) kuid vaid neile, kes VALLA kooli läksid.  Minu laps ei läinud.

Esimeseks põhjuseks oli see, et vanem õpib linnas koolis ja väiksem keeldus kooli minemast üldse, kui ta ei saa vanemaga ühte kooli. Teine põhjus oli see, et valla kooli klassidejaotus on maakohale omane – mitte teadmiste põhine vaid parem, veel parem ja superhea süsteemis – sõltuvalt siis vanema positsioonist vallas. On muidugi ka lollide klass, kuhu pannakse need, kellel on õppisega raskusi ja need, kellele üritatakse koht kätte näidata. Sorry, mina seda mängu valla kooliga ei mängi. Vähemalt esimese hooga oma last selle süsteemi  järgi lahterdada ei lase.Järsku järgmisel aastal. Kui vanem enam koolis ei käi ja noorem üksi peaks hakkama sõitma.

Nüüd olemegi nö. maa ja taeva vahel. Laps käib 30 km kaugusele kooli iga päev. Olgu peale, koos vanemaga saab ta sellega ka hakkama ja minu oma vajadus linna vahet liikuda on kah täiesti arvestatav. Ometigi ei ole valla toetust kuskilt otsast. ( Muidugi lõhkusin ma nende plaani mulle koht kätte näidata ja laps mingisse klassi lükata, kus nad saaks läbi lapse mulle koha kätte näidata, sest selline pisiasi on maal tundmatu, nagu lugupidamise välja teenimine)

Vahel tunnen ma puudust linnadzunglist. Just selles mõttes, et seal on võimalik enda teadmiste ja oskuste põhjal omale koht kätte võidelda. Sa lihtsalt oskad ja suudad ning siis on sul ka võimalusi. Maal ja väiksemates kohtades on esimeseks numbriks sugulus ja siis edasi juba tutvused ning lisaks see, millised “tähtsad ninad” koos viina joovad.

Ma ei ole veel oma meest närvi ajanud, sest loodan siiski valla poolt mõnes suhtes mõistlikku suhtumist ( kasvõi selles osas, et valla lapsele saab bussisõidukaardi kooli ) aga tean seda, et kui vald veelkord meid nö. üle parda viskab, siis mees kirjutab ennast teise valda sisse ja läheb teise vallavolikogu esimehe juurde. Neil “kahel rebasel” on siis teineteisele palju öelda. Vanad semud teadagi. Kuid siis käivad asjad õnneks lihtsamalt ja mõnigi probleem ning sõda lahendatakse juba eos.

Kuid natuke pettunud olen ikka. Just kogu selles süsteemis, et tehakse vahet .. ja on olemas paremad jne…

Positiivse poole pealt võin öelda, et meie kooli direktriss on maailma toredaim inimene. Ta on ennast 100% koolile ja ka linnale pühendanud. Ta tunneb oma lapsi nägupidi ja teab ning hoolib. Vanem on olnud oma koolis juba 7 aastat rahul ja õnnelik. Väiksema esimesed koolipäevad on olnud rõõmsad ja teguderohked. Igast nurgast paistab koolis välja rõõm ja see, et lapsest hoolitakse. Lapsega tegeletakse ja tema tahe minna kooli on vaid kasvanud.