Eestlased müügiks – sentide eest!

12 kommentaari

Täna ikka vihastas mind tõeliselt üks uudis. Ajakirjanikud ärgu tehku tööd sellel ajal, kui nad valimistel kandideerivad. Kamoon!! Miks siis see kehtib Tarnadi kohta, mitte näiteks Toivo Tootseni kohta? Või miks ei peaks linnapea sellel ajal ameti maha panema? Pakun, et see on üle paisutatud kiiks, sest ei saa olla võrdseid ja võrdsemaid.

Üldse kogu see idioodikari kes seal võimu juures on juba passinud kogu eesti iseseisvuse aja, võiks lõpuks minema kobida ja lasta ometi ka teistel tööd teha. Noored, kes saaks ja suudaks ei saa aga võimule lähedale minna, sest see kamp paksuks söönud tagumentidega vanureid istub ees. Samas igasugused poliitbroilerid nagu Simsonid ja Repsid, kellel IQ tundub, et tihti võrdub jalanumbriga ( mõnel ka sünnitatud laste arvuga ), kes on kuulekad käsutäitjad ja ise ei mõtle, neid upitatakse ja säititatakse. Hea ohutu kanakari, kellele öelda ja nad teevad.

Eestlane kogu oma tuimuse ja ükskõiksuse juures aga istub ja vahib seda pealt. Nagu see kõik peaks just nii olema. Laseb enda ajud ära osta sandikopika eest ja on uhke peale selle.

Kohati ma kuulen, kuidas üks kohaliku tähtsusega broiler käib vanade inimeste ajusid pesemas. Oma töö pärast ei saa ma midagi öelda ega kommenteerida, kuid peale seda, kui olen autosse istunud, siis sülitan pool tundi vandesõnu suust välja.  Nii labane ja hävituslik on see kõik.

Midagi aga ei muutu. Nooremad, kellel veel mõistus peas ei räägi oma vanade vanematega. Nad ei viitsi neid kuulata ja neile seletada, et kõik see jama mida aetakse on pettus ja tühi mull. Vana inimest peab veendma ja neile fakte näitama. Detsembris tuli mul ikka korduvalt ja korduvalt seletada, et kohalik poliitkana ajas jama ning kõige turvalisem on EESTI KROONIL olla pangas, mis vahetatakse automaatselt euroks ringi. Ei devalveeri keegi tema raha. Poolt raha ei võeta ära jne.

Nii see langeb ja lõpuks jõuame selleni, nagu ühes “heas ammerika filmis”, et mandumisega jõuame selleni, et keegi midagi ei oska ja neid haritud “sotsiolooge” , “projektijuhte” ja teisi “juhuabisid” jookseb meil varsti ringi rohkem, kui midagi muud ja töötegijaid ei olegi. Need kes teevad tööd ja tahaks ka riiki aidata, need aga aetakse töölt minema, sest nii on inimene ebastabiilsem…

 

Äri Hr. Viktor Unt moodi

11 kommentaari

Ma usun, et iga kolmas ( kaasaarvatud mina ) tahaks kogu selle jutu peale hakata rääkima, et nii asju ei aeta ja muud jutud lisaks.. Aga uskuge, ma olen seda juba kuu aega teinud ja ma arvan, et kasu pole sellest kah enam midagi… aga sellegi poolest, kopeerin logu selle loo siia ringi, et järgmised või ka ülejärgmised kodanikud ei saaks samamoodi petta. Kokkuvõtvalt on Hr. Unt poolt tehtud teod algusest saati üks suur pettus. Võiks ju targutada, kuid kas see annab midagi juurde? Kahtlen selles sügavalt, kuid kellel on juriidilisi teadmisi, siis igasugune abi on teretulnud, kas siis läbi minu või otse orginaalpostituse kommentaaridesse.

***

“Mina olen Eesti parim kaevumeister” Viktor Unt

Meie majapidamises puudub kaev, korraliku joogiveega kaev. On olemas soo serval asuv puit rakisega kaev, kuid see on vaid 2.5 meetrit sügav ja toitub soost tulevast veest. Juua seda ei tahaks.
Kaks aastat tagasi lootsime saada kaevu. Leidsime kontakti ja tuli mees tegema. Tegi ühe augu, aga kui juba kuus raket sees hakkas kartma ja tegi teise augu. Seal tuli neljanda rakke ajal jutt, et kes siis nüüd garantii enda peale võtab, et vesi tuleb. Tere hommikust, eks ole. Tuli välja, et varasemalt oli see mees – Ants Juur – teinudki selliseid madalaid kaeve ja kui asi hakkas minema sügavamaks mees ei julenud teha, sest puudus kogemus. Praeguseks on ta kaevutegemise lõpetanud ja üritab oma firmaga ehitusalal “läbi lüüa” ehk siis Lõuna-Eestis ta oma kehva maine pärast tegutseda ei saa ja kolis nüüd Pärnumaad vallutama.
Juhuslikult leidsin Tartust Aivar Aleksejevi. Tundus tore mees esmaemotsiooni põhjal ja kuna ma olin viimase peal rase ning härra abikaasa on ämmaemand jätkus juttu kauemaks :) . Sel ajal kui mina sünnitusmajas aega parajaks tegin hakkas Aivar kaevu tegema. Ma ei tea, mis põhjustel, aga tema paarimees ei saanud mingi hetk tulla ja töö jäi katki. Niipalju Aivar tegi, et leidis oma onupoja Kalevi.
Kalev tuli ja tegi neljanda augu. Ühel hetkel oli rakkeid juurde vaja ja sealt tekkisid lahkhelid. Kalev pakkus võimaluse, et tema leiab transpordi ja laseb Ikodorist rakked tuua, aga see hind tuli kordi kallim kui ise järelkäruga neid vedada. Suutsid nad mu mehega siiski kokku leppida, et esmaspäeva hommikuks on rakked olemas (parasjagu oli neljapäev). Rakked olidki olemas, kuid Kalevist polnud kippu ega kõppu. Terve hommikupooliku oli telefon väljas ja siis millalgi peale kahte Kalev helistas ja teatas, et oli just ärganud ning täna enam ei tule. Teisipäeval käis ja viis oma asjad üldse ära. Kui mu mees helistas sai ta sõimata, et rakete tagant on kinni vajunud ja seal ei saa enam edasi teha. Helistasin ise ja proovisin ikka rääkida. Kõigepealt sain teada, et Kalev tundis justkui oleks teda süüdistatud joomises??? Pärisin hiljem mehelt selle kohta aru ja ta oli pehmelt öeldes sõnatu – sellist asja polevat neil kõne allagi tulnud. Seejärel Kalev teatas, et nemad on üle keskea mehed ja kuna on juba oktoobri algus, aga neil radikuliidid ja muud hädad, siis nemad edasi ei tee. Kinni ka ei aja.
Järgmine aasta otsustasime olla targemad. Ütleme nii, et omad vitsad andsid ikka korralikult naha peale. Taotlesime riigilt Hajaasustuse Veeprogrammi raames toetust, sest endal meil sellist raha enam poleks olnud. Kõik Lõuna-Eesti kaevumehed teavad Viktor Unti. Teda kirutakse ja vannutakse ning samas vaadatakse pisut ka alt üles, sest ta olevat ju parim. Ainult tema oskab. 48 aastat kogemust. Nii ta vähemalt räägib. Ja meie otsustasime, et kuna härral oli ka nõutav registreering Majandustegevuse registris, võtta temalt hinnapakkumise ning selle põhjal taotleda riigilt ja vallalt toetust.
Viktor käis sügisel ja pani paika koha, kuhu kaev teha. Leppisime kokku, et ootame kuni ilmad on soojemad ja me ise ka maal, siis asume tööde kallale. Või õigemini tema asub ja meie naudime rõõmsalt puhta vee joomist mõne aja pärast.
31.mail sõlmisime Viktor Undi ja Šurf OÜ-ga lepingu, mille põhjal oleks meil pidanud 11. Juunil olema õuel vett täis kaev. 18. Juunil pikendasime lepingu tähtaega 1. Juulini ning lisasime klausli, et esialgse hinnapakkumise (selle alusel taotlesime Hajaasustuse veeprogrammi raames raha) summat (49 500.-) ei ületata ning see summa sisaldab ka trassi kaevamist majani ja veetorustiku paigaldust. Viktor Unt väitis, et tal siis parem kombineerida asju kui kaev läheb oodatust sügavamaks. Meie poolt sai 31. mail makstud 15 000.-, kiviraidurile ning sõelutud liivakoorma eest 3000.-, 6 rakke eest 3600.- ja lisaks lepingu pikendamisel 6400.- nö lisaettemaksu. Algne väidetav veesoon asus praegusest kaevamiskohast umbes meetri jagu eemal ning praeguses kohas on maas juba ligi 22 raket ja vett ei kuskil. Esimese prognoosiga väideti kaevu tulevane sügavus 8 raket, mitte rohkem. Brigaadis oli kolm meest: autojuht ja kaks kaevurit. Autojuht jaanijärgsel nädalal enam ei ilmunud. Esmaspäeval, 28.06 tõi V.Unt ise mehed kohale, kuid järgi neile ei tulnud. Viisime ise nad lõpuks koju (kokku 40,5 km). Järgmine hommik väitis herr Unt meestele, et mu elukaaslane viib nad koju, kuid mu elukaaslane ütles selge sõnaga, et ta ei saa seda lubada, sest peab tööl olema. Peale lõunat selgus, et mu mees jõuab peale kuut. Palusin töömeestel siis V.Undiga ühendust võtta, et nad ikka koju saaks. Unt vastas, et tema ka ei tule ja kõik jääb meie õlule. Ma ütlesin meestele, et vaevalt mees peale tööd jaksab veel sõitma minna ning palusin neil ikka oma ülemusega asja klaarida. Sain väga „ilusaid“ sõnu kuulda ja mina kui kaevutahtja peaks põhimõtteliselt kõigega vaikselt ning vaguralt leppima.
1.juuli oli tähtaeg, mille kohaselt oleks pidanud kõik valmis olema. Sel päeval helistas vallavanem Undile ja päris aru. Samuti suhtles pisut hiljem minu mees hr Undiga. Viimane arvas vist, et me vallavanemaga üldse ei räägi ning üritas mõlemale poolele ajada endale kasulikku juttu. Kui mu mees juhtis tähelepanu sellele, et rääkis just ka vallavanemaga ähvardas Unt asjad kokku pakkida, sõimas pisut ja viskas toru ära. Sellepeale mu mees helistas tagasi ja lubaski sellise käitumise korral advokaadi poole pöörduda ning edasi kohtus asju lahendada. Viktor Unt muutus plaksti kohe viisakaks ja lubas tulla lepingut pikendama. Seda aga ei juhtunud. Mehed aegajalt käisid, nii umbes kolm päeva nädalas.
Vallavanemaga olime tihedalt kontaktis ning tema uuris ka Maavalitsusest, mida nüüd edasi teha. 13. juulil sain Valga Maavalitsuse spetsialistilt Kersti Lepikult sellise info : “Vaatasin ka Šurf OÜ registreeringut majandustegevuse registris ja sellest
nähtub, et registreering on peatatud alates 01.05.2010 – seega puudub
antud ettevõtjal käesoleval ajal üldse õigus ehitusteenust osutada.”

Asi hakkas ilmet võtma. Selgus see, miks härra Unt viisakaks muutus kui kohut mainisime. Tegemist on ju sulaselge seaduserikkumisega. Kuna tal samal ajal oli käsil ka paar teist kaevukaevamist teise brigaadiga, siis on mõistetav soov mitte sattuda seadusesilma tähelepanu alla.
16. juulil saatsin Viktor Undile kirja, kus soovisin konkreetset vastust, mis saab edasi, kuna tööd lõpetatakse ja mil viisil seda tehakse. Kuna olin kuulnud töömeestelt, et tõenäoliselt tuleks edasi teha puurkaevuna seda asja, siis pärisin aru ka vajaliku loa olemasolu kohta.
Samal päeval suhtles Viktor Unt ka mu mehega ja väitis, et laupäeval, st. 17. juulil ta tuleb koos tuttava puurkaevutegijaga meile, et vaadata koht üle ning “meie saame siis tolle mehega ise hinnas kokku leppida”. Misasja? Temaga on ju töö pooleli. Mu elukaaslane rõhutas mitu korda Viktorile, et vastaku palun meilile ka, mis talle saadetud sai.
19. juuli hommikul saabus selline vastus:

Valga Maavalitsuse Palupera valla Rippina talu salvkaevu
ehitamise lõplik AKT.

Salvkaevu koht on määratud pendliga õigesti, kuid geoloogiline maa struktuur ei võimaldanud seda kaevu normaalselt kaevata. Pinnas sisaldas ainult suuri kive ja jämedat kruusa. Tuli kasutada kiviraidurit, sest kivi oli üle meetri lai. See kõik võttis aega. Pakutud oli 10 rakkeline kaev, sest nägin , et vesi on kõrgel ja orus asuvas kaevus veepuudust ei esinenud. Suure majapidamise jaoks oleks seda vähe olnud. Kaevasime 24 raket. Vahepeal tuli kaevust kõik rakked välja võtta, sest alumised rakked läksid katki ja terved tagasi panna. Rakked purunesid mitu korda. See tekitas ohtlikke olukordi töö tegemisel ja võttis palju aega. Peale viimase rakke purunemise ja väljavõtmise rakked enam edasi ei läinud. Kaevu põhi muutus saviseks ja rakete taga asuv kivine-kruusane pinnas surus rakked kinni. Tekkis suur oht sügaval kaevus töötamisel. Lõpetasin salvkaevu ehitamise. Uurisin pinnase struktuuri Eesti geoloogiast. Nende arvates võib see talu koht asuda „ maetud oru“ piirkonnas ja vee kättesaamine on raskendatud. Kuna pendel näitab veesoone olemasolu, siis võiks proovida edasi minna peenema metalltoruga „peitelpuuriga“. See on ohutu ja võib tulemusi anda. Mina ise selle tööga ei tegele ja selleks tööks vahendeid ei oma. Tean inimest, kes sellega tegeleb ja võib aidata.

Šurf OÜ esimees Viktor Unt
19. juuli 2010.a.

Minu kui ehitusalal absoluutselt võhiku jaoks oli sellin asi hämmastav. Tööde lõpetamise akt peaks minu arust vähe konkreetsem ja detailsem olema, mitte nagu vendade Grimmide muinasjutt välja nägema.
20. juuli hommikul sõitis Viktor meile kohale ja lasi meestel vintsid ja muud töövahendid käru peale laadida. Muuseas sõimas mu meest kui too julges küsida, et kuna me oma raha tagasi saame ja pani ajama.
22. juulil sai mul hing täis. Saatsin hr. Undile kirja, kus panin kirja kõik minule hetkel tekitatud kahjud. Kuna meil seisab korteri välja üürimine hetkel siin puuduva joogivee taga, siis panin kirja ka kõik linnas pesemaskäimiseks tehtud bensukulu ja saamata üüritulu.
Täna, 27. juuli hommikul olin kodus koos lapse ja raseda sõbranna ning tema lastega kui Viktor Unt meile sõitis. Kamandas mehed masinast välja ja rakkeid peale laadima. Kaks raket jäid temast maha heinamaale kui ta nädal varem minema läks.
Mina loomulikult ei olnud sellise asjade käiguga nõus ja keelasin seda teha, sest seni kuni mina pole ju saanud raha tagasi on need rakked ka minu omad ja see oleks vargus. Siis Unt ärritus ja kukkus sõimama. Mul tekkis tõsine hirm oma ja teiste kaaskondsete elu ja tervise pärast, sest härra minevik ei ole just rahuliku inimese oma ja kutsusin politsei. Seni kuni politsei tuli sai veel tsirkust: ähvardused, sõimamine jne. Politsei kohale jõudmine ei mõjunud härrale eriti. Loomulikult ei lasknud ta korravalvuritel rääkida ja rääkis ise oma joru. Nagu tavaliselt. Politsei ütles talle õigesti: “sina oled kaevutegija, see on sinu töö ja sellega kaasnev risk kui vett ei tule, sinu vastutus ja kuna siin vett ei tulnud, siis järelikult sinu kahju. Midagi pole teha.” Viktor jonnis ikka vastu, et tehnilised põhjused ja “geoloogiakeskus ütles kindlalt, et siin on maetud org ja sellepärast polegi vett”. Sellepeale küsis politsei, et miks ta siis enne tööde alustamist ei teinud vastavaid uuringuid – kas siin reaalselt ikka on võimalik kaevu teha, milline on geoloogiline olukord jne. Kuna sellele ei osanud Viktor midagi tarka vastata jätkas ta oma rakete nõudmist :tema omad ja tema omad. Politsei tegi talle selgeks, et kui mina olen raha maksnud on need minu omad ning Viktori tegevust võib käsitleda vargusena.
Siis tuli juttu selles 23 rakkega august. Politsei tundis huvi, miks see on kinni ajamata – majapidamises ju väike laps ja see on ohtlik auk. Viktor hakkas siis peale, et vallast peab tulema ekspertiiskomisjon ja enne seda auku ei saa kinni ajada. Lõpuks ta ütles mulle, et maksab raha augustis. Kui palusin tal see mulle ka kirjalikult meili panna härra ärritus ja ütles, et “aga kui ma ei maksa, siis sa jooksed selle paberiga kohe politseisse”. Otse loomulikult ju.
Igatahes lõpuks suutis politsei natuke Viktorile aru pähe panna ja ta lahkus. Mina aga olen ikka teadmatuses – mis saab edasi? Kui me ei suuda detsembriks saada endale joogivett tuleb raha ju riigile ikka tagasi maksta ja kui Viktor mulle seda ei tagasta peame oma vahenditest selle leidma, mis hetkel on üsna raske.
Olen suhelnud juristidega ja kahjuks valitseb suhtumine “ah lase minna, selliseid asju on nii palju”. Ma ei saa seda nii jätta, sest võibolla leiab Viktor järgmise noore pere, kellega samamoodi teha. Mingigi märge peab tema tegevusest ikka jääma. Lisaks ei mõista ma, kuidas selline “pisiasi” nagu see, et antud isik ei tohi ehitusteenust üldse osutada mitte kedagi ei loksuta?? Kas seadused ongi siis nendele vilistamiseks?

Aga noh, mul oli ikkagi “au” kohtuda “Eesti parima kaevutegijaga” .

Hallide hiirte pidu

10 kommentaari

Kui päris algusest alustada, siis see mõte oli mul juba ammu, et kirjutada igasugustest suhetest ja sellest, mis siis on mõlemalt poolt toru otsast vaadatuna nii naiste kui meeste puhul argumentideks. Viimaks lugedes sellest juhtumist pidasin õigemaks ka oma seisukoht välja tuua, sest mul on elu kinkinud võimaluse vaadata selliseid olukordi kõrvalt ja olla ise üheks osapooleks suhtes, kus on tükk tegemist sellega, et see paat ümber ei läheks.

Alustaks aga siis sellest, et kogu see lugu selles artiklis on ühepoolne. Mehe kommentaari polnud. Samas, olen ma kindel, et sealt ka midagi eriti tarka ei tuleks, pigem suur hulk eneseõigustust ja seda, kuidas maailm on juba LAPSEPÕLVEST alates talle sügavalt liiga teinud. Lisaks muidugi hulk mehelikke ( tema arvates siis, sest pühvlit pole see mees jahtimas käinud) õigustusi tänapäeva ühiskonnas.

Mis puudutab aga naist, siis üks viide tekitas sügava hämmastuse. “Nüüd pidi Külli jõudma lapse kõrvalt tegelda ka kassipojaga, teda tassist piima jooma ja pissil käima õpetama, temaga mängima ja liiva vahetama. Gunnar neid ülesandeid endale ei võtnud.” Otse loomulikult ei võta mees endale neid ülesandeid, sest tema arvates oli selline kassipoja koju toomine võrreldav jahil käimisega ja naisele nö. ürgmehe kombel “liha” koju tassimisega. See kas naine võtab kassil pea maha ja praeb pannil või siis hakkab teda nuumama, see pole enam mehe asi.

Muidugi on antud loos suhte esimeseks aspektiks üldse see, et mõni mees ei saa kunagi täiskasvanuks. Igal võimalikul moel istutakse emme põllesabas kinni, isegi siis, kui emme on juba surnud. Sellisel juhul on kaks võimalust, kas emme on hea ingel või emme on see, kes tema elu ära rikkus. Kui emme elu ära rikkus, siis on naine see, kes selle eest karistada saab ja hoidku jumal selle eest, et selle naise lapsepõlv pole harmooniline olnud. Lõppeb see sellisel juhul tihtipeale sellega, et ainus võimalus on hulluks minna. Teisel juhul lõppeb asi sama moodi, naisele heidetakse emme usinust, headust ja heldust ette, sest iial pole naine nii hea kui emme. Nii ongi lõhkine küna. Armastus/vihkamine on ema vastu nii suur, et see uus naine, kes elus on ikkagi TEINE naine elus. Selliste meeste esimeseks tundemärgiks on aga see, kui nad on TÄHELEPANELIKUD naise vastu. Mina ütleks naiselikult pisiasjades sobrajad. Mehed üldistavad ja ei mõista pooli pudrunõusid. Nad ei tahagi mõista, neil on ükskõik, milline muusika naisele meeldib või milline värv on oluline. Ainus mida nad teavad on see, et naine ütleb armsalt ma tahan, siis mees ei mõtle vaid läheb jahile. Mitte ei hakka olukorras uurima, kuidas värvid sobivad või mis on selle tahtmise taga.

Naine nähes sellist mees peaks mõistma, et see on emmepoja, kes hakkab tähelepanelikult tema kõikidest mõtetest enda omi tegema. Seal juures siis oma meeldimisi ja mittemeeldimisi väljendama.

Mehed aga sattudes sellisesse olukorda hakkavad tundma ennast alaväärsena. Nad on pisiasjadeni enda jaoks selgeks teinud olukorra aga naine ei võta neid tõsiselt. Tahab ikka oma teha, kas siis huuli värvida või ka siis lihtsalt sõbrannadega välja minna. Nii, et mees jääb lapsega koju. Sellesse situatsiooni sattudes – tulles siis enda arust naisele vastu, hakkab neile tunduma, et neid koheldakse alaväärsetena. Tulemuseks on aga vastas seis, sest naine heauskselt arvas siinkohal, et mees võtab tema rolli ajutiselt enda kanda ja mees uskus, et see on mehelik tegu, kuid siis selles olukorras olles, tunneb ta kuidas ta ei saa tegelikult sellega hakkama ja HAKKAB süüdistama naist, kes ta sellisesse olukorda pani. Mis on samuti mehe poolt vaadatuna õige. Naine aga võtab meest sellise “tähelepaneliku” kaaslasena, kes teab kõike ja ometigi mees isegi olles üdini tähelepanelik, ei tea lastest mitte halli haisugi.

Kui nüüd seda kõike eemalt vaadata, siis on tegemist klassikalise usaldamatusega. Kaks inimest on koos, kuid vaid ühe armastusest ei piisa. Mõlemad inimesed peaks armastama ja usaldama. Aga kuidas saab üks mees, kes siis ei usaldanud oma emmet või usaldas vaid oma emmet – usaldada teist naist? See on ju võimatu!?! Just, selliste meeste jaoks on see võimatu, sest nende puhul puudus isa tähtsus. Kas siis isa oli just selline, nagu nõukogude ajal oli meeste peale sunnitud roll – naine ja lapsed on üks teema, teine teema on mehed ja kogu lastega tegelemise vastutus oli emade kanda. Või siis isa oli kogu sellest nõukogude võimust nii muserdatud, et ainus võimalus oli vaadata pudeli põhja. Tihti pealtnäha “korralikes” peredes kasvanud mehed on siiski lõhutud ja tükkideks, sest nende maailm on lammutatud laiali ja nad ei oska seda kokku panna.

Samuti naised, kes peaks oskama seda siis oma naiseliku tarkusega lappida, on samuti kasvanud katkistes ja vildakates peredes – neil endal puuduvad oskused ning mis peamine – puudub usaldus meeste vastu ning sellised suhted on algusest peale vildakad.

Kõik need lood, mis viimasel ajal on meedia vahendanud saavad alguse sellest, et puudub usaldus ja uskumine, et homne on parem, kui tänane. Loobutakse ehitamast ja loomast kooselu. Usutakse, et valmis suhted on poes riiulil müügiks ja sealt võib seda osta. Ometigi on see töö, mida peaks ehitama iga päev. Iial ei tea, mis on see kivi, mis on abielu kapsaias ja mille vastu võib ära lüüa oma varba.

Seega iga suhte alguses peaks kõik naised omale esitama küsimuse, kas nad tahavad ehitada seda maja ja sama moodi peaks tegema mehed. Isegi, kui nad on oma emmepojad, kes võrdlevad kõiki naisi oma emadega, nii heas kui halvas mõttes. Lisaks muidugi usaldus, mis peaks olema eelduseks suhte alguses. Lootus, et tehtud vead ei maksa ennast kätte, on tühi lootus.

Blogijatele turmtuld!!

26 kommentaari

Lugesin Algarvu blogist, et blogijad plaanivad maskid maha võtta.  Siis tekkis mul mõte, et kui nad kõik kokku saavad, siis tekib jube olukord, kus neist võvad saada tegijad staarblogijad ja lõpptulemuseks on see, et minu tagasihoidlik isik ei suuda enam neid koletisi ohjeldada. Sellega seoses otsisin oma lakapealsele peidetud relva välja. Puhastasin ja õlitasin. Valasin Wildi jaoks hõbekuuli, sest seda saatanat millegi muuga ei tapa. Samuti täitsin salve, sest egas ma siis saa ometi tunnistajaid jätta.

Muidugi ei oleks Wild esimene, kes oma elukese kaotab. Neid blogijaid, keda olen tulistanud .. neid on rohkem …  ja mõnda olen ikka korduvalt ja korduvalt tulistanud. Hõbekuulidega pole ma muidugi neid veel püüdnud, kuid eks keegi peab kord esimene olema..

Igatahes, kuna mul on relv valmis pandud.. siis sellest “veresuanast” mis tuleb, saab blogida maailmas ikka aastaid ja aastaid..

Seksipõhine maailm

10 kommentaari

Juba teist hommikut on mu toimetamiste kõrval mänginud telekas. Nagu see on peale hommikusi kohustuslikke multikaid ja Reporteri kordust – jääb see kanal2 peale. Sealt aga tulevad kaks seebikat järjest. Ja mõlemas seebikas tõmmatakse meestele kott pähe. Nagu ikka on tegemist ahnete, õelate ja tühiste lirvadega( minu arvates), kes siis meestele sõna otseses mõttes nende tahtmistele ja mõtetele vee peale veava. Vaesed mehed ma ütleks.

Foto NAGI's: m e r e v a l v e

Muidugi need vaesed mehed pole ju ise kah eriti puhtad poisid – kes neil käskis tilli igal pool püksist välja kiskuda… Nii ongi, et sellised bitchid saavad selle võimaluse just meeste ajude ( alumiste ajude ma mõtlen ) töövõime tulemusena.

Ok, kui me selle filmidraama kenasti tõstame meie aega, siis … ma olen enam, kui kindel, et pooled mehed on nö. vahele võetud. Neid on selle samase alumise pea mõtlemise tulemusena veetud tapalavale nagu oinaid. Paari aasta pärast aga hakkab naine otsima naiste varjupaika, sest mees on mõistnud kuidas teda reedeti ja tapalavale veeti.  Siis tuleb viha ja pettumus. Seda pettumust muidugi rusikatega väljendada on suhteliselt ajuvaba, kuid tihti ei ole need mehed just teravamad pliiatsid karbis ja nii see läheb.. Alguse on see aga saanud ikka naisest ja sellest hetkest, kui ta mehele silmuse kaela pani öeldes, et ta ootab tema last… mida mees polnud oma pärispeas mõelnud ja millega arvestanud.

Neid pisikesi pettuseid on ju veel, kui naisterahval on kaks või isegi ka kolm partnerit ja siis leiab ta selle nõrgima lüli ( vahel ka tugevaima enda õnnetuseks) kellel see lasso kaela visata ja ta oinana tapalavale vedada.

Kõik saab aga alguse sellest, et mehed ei mõtle eriti nooremas eas, selle pärispeaga vaid alumine pea on see, millel on võim nii tavapärase mõistuse üle, kui ka tegude üle.

Nii saavad mehest kas tuhvlialused ( laste nimel ) või siis kodused terroristid, kes elavad enda reetmist välja igal moel .. aga alguse see saab ikka kõik vaid ühest asjast – seksist.

10 julmemat asja, mida mehed naistele teevad

19 kommentaari

Elu24.ee lehel oli pikka aega uudis üleval ja seda on ka blogides kajastatud, et millised on siis 10 julmemat asja mida naised meestele teevad.  Natukene on mul olnud võimalus olnud inimesi ja inimelusid näha, seega paneks kirja 10 julmemat asja, mida mehed naistele teevad.

Foto NAGI's: o l e m i n e

10. Ei kuula kunagi seda, mida naised räägivad

9. Mehed kasuvad naisi kõikide ebameeldivate tegevuste tegemiseks, mida nad ise teha ei taha.

8. Kasutavad naisi oma mugavuse tagamiseks

7. Vihastades enda apsude peale, karjuvad nad välja selle naise ( laste ) peale

6. Lähevad naistele kallale, kui naine ei ole nendega nõus

5. Lasevad naisel üksi lapsi kasvatada, ise rääkides teistele, kuidas nad pere ja laste eest hoolitsevad

4. Lisaks oma naisele peavad veel lisaks armukest, ise rääkides sellest, et naine ei NÄE nende tundeid

3.  Eeldavad, et naine on seksimasin ja nende jaoks kogu aeg valmis – olgugi, et lapsed on vaja kasida ja kodutööd on samuti vaja teha – ei näe nad seda, et ka kodutööd on töö

2. Planeerivad oma peas pere elukorraldust, kuid ei RÄÄGI sellest naisega, arvates, et naine on hiromant ja saab niikuinii aru

1. Ei tee kodus mitte midagi – ainus tegevus on kuskil külitada ja telekat vahtida – kas õllepudeliga või ilma ja magada.

Selguse huvides pean märkima, et siin pole tegemist minu arvamusega, vaid olen need arvamused kokku korjanud juttudest ja vihjetest, mis minuni on jõudnud naistelt. Muidugi lisaks mu oma teadmine samuti.

Kesknädala ilm on …

1 kommentaar

No jah, räägi mis sa räägid aga räägud räägivad enda eest. Mina olen saanud täna selle peale juba tublisti hambaid irvitada ja ma usun, et neid kelle tuju sellest pisikesest ütlemisest kohe tunduvalt paremaks läheb on teisigi. Igatahes püüdsid minu kikkis kõrvad täna ühe pisikese asula kohaliku poe ees kahe jutustava vanataadi jutust sellise fraasi kinni:

Foto NAGI's: v i i m n e m o o d

” Ilm on meil homme sama si*t, kui Keskerakond” – no mis sa hädaga ära teed… maailm on ikka tõelisi pärleid täis. Eriti kui neid kuuleb toredatelt vanainimestelt ….

Kurjus elunormiks?

2 kommentaari

Tunnistagem endale eestlased – me oleme õelad. Mina olen kah. Ausõna rõõmustasin südamest selle üle, et Elmar Sepp ehk saab oma altkäemaksu küsimise eest karistada lõpuks. Kuid see on elu paratamatu osa hetkel, et enamus võimul olijaid ahnusest situvad seda mainet, mis peaks olema eesti väärikuse alus.

mileedi-20

Ometigi tahtsin ma hoopis rääkida pisiõelustest. Sellistest, mis esmapilgul tunduvad tühised, kuid millel on kurvad tagajärjed. See nädal kuidagi juhtus, et sattusin selliseid asju nägema.

Üks veidi totuke naine, kelle mees on joodik – on sattunud oma natuke kiiva suhtumise pärast ühe ennast paremaks pidava perekonna mõnituste ohvriks. Muidugi pole selles totus naises midagi sellist, mis sunniks suhtlema, sest ta ise teeb selle võimatuks. Ometigi, kasvab tema peres 6 poole aastane laps. Laps, kes saab õue siis, kui valla sotsiaaltöötajad tulevad seda nõudma. Laps, kes on suurema osa aastast “haige”. Korra õue pääsedes – peale seda on ta haige mitu kuud. Kuid ometigi ei leia mina, et peaks olema selle pere suhtes õel. Nad ei kerja ja üritavad endaga hakkama saada. Pisiõelusena aga tehakse nende puukuuri uks lahti .. et sees olevad puud saaks märjaks. Kui lukk ette pannakse, siis lõhutakse luku aasad ära… või kangutatakse tagant seinast mõni laud lahti. Puud saavad märjaks. Puid kulub rohkem ja tekib ülekütmine….. Siinkohal jään mina nüüd vait.

Teine lugu on kohaliku lauda traktoristist. Mees, kellel olid load, kuid need on ära võetud. Nüüd kimab ta lauda traktoriga niisama ringi. Väikestel külavahe teedel aga üritab sõiduautosid teelt välja puksida. Laseb neil poolenisti mööda sõita ja siis keerab ette. Sõiduautod leiavad tee põllule… Mis neil muud üle jääb .. enamus teab, et tegemist on “hulluga”. Eks meestel on varitsemist ja isegi rääkides, et omakohut ei ole vaja, kahtlustan, et mingi hetk ta lihtsalt saab keretäie. Samas, kaua sa jõuad neid naiste autosid teele tagasi sikutada. Kui ikka mitu naist sõiduautodega põldu künnavad.

Selliseid pisiõelusi tehakse. Neid peetakse tavaliseks ja isegi mitte mainimist väärivaks. Ometigi on seda kõike igal pool nii palju. Minul tekib küsimus – MIKS?? See palju räägitud enesemääratlemise vajadus? Mitte riik ja rahvas – vaid üksikisiku tähtsus? Kangesti tahaks öelda, et mis kuradi üksikisik – õpi vastutama enda eest ja siis vaatame, kuidas sinu enesemääratlus ja enesetähtsus kokku klapivad.

Kelle eest ennast peidad?

5 kommentaari

Üks pisike kikkkõrva uudis vahelduseks.

Mees, vanuses 45 aastat. Ühe asutuse keskastme juht ( ühe osakonna ülem) koondati detsembri seisuga. Tegelikult sai ta koondamise teate 1 detsembril. 1 jaanuarist tal tööd pole.

Tal on naine, kolm last, kellest viimane käib keskkooli lõpuklassis. Nende maja on laenuga ostetud ja laenu on tagasi maksta veel üks aasta. Uut tööd ta leidnud ei ole ja alates detsembrist pole ta ka maksnud maja laenu.

Täiskasvanud mees aga peidab ennast panga eest. Pank on talle nüüd 2 kuud saatnud kirju ja lõpuks läks perekonnatuttav pangahaldur neile külla. Naine üksi käib tööl. Naise palk pole muidugi võrreldes mehe endise palgaga suur, kuid on stabiilne sissetulek ja muutust selles osa näha pole.  Perekonnatuttav, kes siis on pangahaldur kes teab olukorda, uuris asja ja sai võimaluse teha pakkumine, et muudavad summat ja veavad pikemaks uuesti selle jäägi. Kui inimesel ei ole, siis parem kasvõi natuke, kui mitte midagi.

Läheb see inimene siis külla, laps kodus ja naine kah. Küsib, et kus siis mees – naine vastab, et meest pole.

Ajavad siis naisega juttu ja ootavad meest. Räägivad ka laenust, kuid meest ikka pole. Kell on juba suht õhtu ja viisakas pole enam külas olla.  Hakkab siis külaline lahkuma ja jätab pakkumise maha mehe jaoks sinna.  Soovivad head õhtut ja külaline lahkub. Auto juurde jõudes aga tuleb meelde, et unustas autovõtmed kapiäärele.  Läheb maja juurde tagasi ja kuna neil pole uksekella vaja koputada siis koputab. Keegi uksele ei tule, kuna aga uks on lahti astub sisse….

Tema uksest sisse astudes avaneb välisukse vastas olev keldriuks ja majaperemees astub keldriuksest sisse….

Ma olen teist kõigist parem, sest ….

19 kommentaari

Kolistasin täna ma siis ringi mööda suurt kaubanduskeskust. Uskuge mind, mul polenud sinna asja kinke ostma vaid tahtsin teada, kas mu mobla on remondist tulnud. Sinna juurde, kas sellest ka asja saab.

Ometigi istudes ja natuke seda tobedat sagimist vaadates kikitasin jälle kõrvu. Mingi perekond, mees ja naine – vanuses umbes 40 või veidi peale. . .

No jah, kuulates neid tuli meelde Ramloffi eilne lugu väikekodanlastest.

Naine küsib mehelt, et palju tal veel raha järgi on? Mees seepeale, et milleks? Kingitusteks ikka, vastab naine. Mees uurib, et kellele ta veel tahab siis kinke osta. Naine loetleb hulga nimesid ja ise kinnitab sinna juurde – ” Ausõna, ma ei salli neist ühtegi. Üks on liiga paks, teisel on prillid ja iga kord, kui kohvikus istume, tunnen ennast nagu istuks koletise kõrval. Kolmanda mees on ju lihttööline! KUID MA PEAN NEILE KINGID TEGEMA, MUIDU MA EI PAISTA NENDEST PAREM VÄLJA!

Mis sa kostad selle peale, kui jõulukingitus on see, mis muudab inimese paremaks teistest…..

Older Entries